Share on Facebook11Share on Google+0Tweet about this on TwitterPin on Pinterest0

“Kolm karjääri ja terve elu – see on aeg, mis on kulunud selleks, et jõuda siia, kus ma täna olen. Et teada, kes ma olen ja et mulle tõesti ka meeldiks see, kes ma olen, see nõuab igapäevast pühendumust, iha ja kartmatust. Alles oma 80ndate eluaastate  keskpaigas tekkis minus see oluline nihe ja muutus teadvuses,” juhatab oma loo sisse 92-aastane Phyllis Sues.

Phyllis Sues 92-aastane joogi

“Alates ajast, mil ma suudan kõndida ja rääkida, on vaistlikult olnud sõna väljakutse minu mantraks. Kuni tänaseni on see mantra minust teinud selle, kes ma olen. Kui seisad väljakutsega silmitsi, hakkad sa seda aktsepteerima, kui sa aga otsustad mitte seista oma väljakutsega silmitsi, siis oled sa kaotanud võimaluse millekski. Sa oled kaotanud midagi, mis võiks muuta su elu teekonda ning seda võimalust ei pruugi enam kunagi tulla. Jooga praktiseerimine, tango tantsimine, trapetsiga lendamine ning hüppenööriga hüppamine – mitte miski neist ei olnud planeeritud, kuid ometi kuidagi leidis see kõik tee minuni hilisemas elus. Siin planeedil eksisteerides, on need praktikad olnud kõige rohkem rahuldust pakkuvad väljakutsed. Trapets mõjus katapuldina ning viis mind laulusõnade, muusika ja blogi kirjutamiseni. Tango omakorda tango komponeerimiseni. Ehkki mul ei olnud aimugi, et ka jooga oli mind veel ootamas, siis ka see jõudis minuni kord kui sõber vedas mind joogatundi. Ruum oli ülerahvastatud ja palav ning minu reaktsioon oli seetõttu esmalt negatiivne. Kuid pärast lühikest dialoogi õpetajaga ning pelgalt viieminutilist meditatsiooni hakkas miski muutuma. Selleks ajaks kui ma tegin esimest korda allavaatavat koera, mu keha justkui seisatas nagu tahaks öelda, oot-oot, mulle vist tegelikult meeldib see… Mu keha reageeris ilma erilise valu ja raskusteta. Nagu juba aimata võib, siis oli see tund alguseks uskumatult suurepärasele ja võimsale teekonnale, mis kestab senini ning jätkub paljudeks aastateks, mis mind veel ees on ootamas. Mul ei ole plaaniski nii pea veel lahkuda.”

Ma avastasin, et joogas on just see aeg, mis iga poosi vahele jääb, praktika tõeliseks tuumaks ja olemuseks. Ma teen joogat, et elada ja elan, et teha joogat. Ma tean, et minu elu jätkumine sõltub minu joogapraktikast.

Phyllis tervitab igat päeva 45-minutilise joogapraktikaga: “See õlitab iga mu lihast ja tugevdab mu keha ja meelt, lastes mu hingel hingata. Jah, on palju teisi viise keha treenimiseks, kuid minu arvamusel ei ole miski muu nii laiaulatuslike mõjutustega nagu jooga. Kui käia jõusaalis, mis ei ole küll minu valik, siis teed samuti midagi iseendale, oma kehale ja meelele. Sa võid hiljem küll väsinud olla, kuid võid siiski öelda endale, et tegid midagi head iseenda ja oma parima sõbra heaks. Su keha on tõesti su kõige parem sõber ja imeline partner. Seetõttu on vaja seda ka laadida! Ära ütle iial, et sul pole aega. See on vale.”

Ajapuudus on vilets ettekääne, mis takistab sul end paremini tundmast ning kauem elamast. Mina olen selle elav näide.

Lisaks kõigele eelnevale meeldib Phyllisele hommikuti ka hüppenööriga hüpata: “See praktika stimuleerib tervet mu keha ning ma enne sureks kui jätaks vahele kasvõi päeva sellest! Saladus seisneb sellest, et alustada tuleks rahulikult ning kõigepealt hüpata minuti jagu, siis kaks jne. Lõpuks, kui oled nii kiindunud sellesse kui mina, siis jaksad juba tervelt kuus minutit järjest hüpata! Ma garanteerin, et hämmastud, kuidas sinu üleüldine vastupidavus paraneb. Ära kuula kedagi, kes räägib, et hüppenööriga hüppamine võib kehale kahjulikult mõjuda. Ma olen nööriga hüpanud kaks aastat ja ei ole mitte mingit valu tundnud. Mõtle, mida kõike see võib teha sinu südame-veresoonkonna heaks pumbates värsket verd ja hapnikku südamesse ning kopsudesse. Ära ole kartlik, vaid anna sellele võimalus. Ma luban, et jõuad pikema ja tervislikuma eluni.”

Minu jaoks on jooga, tango ja hüppenöör suurepärane trio! Minu elu ei ole kunagi muutnud pelgalt üks asi, pigem on see olnud jätkuv uute suundade otsing, et täiustada seda imelist teekonda, kus ma olen 92 aastat olnud.

Phyllis pöörab olulist tähelepanu kehale ning peab sellest lugu, sama soovitab ta ka kõigil teistel teha: “Sündides on meile antud võrratu töövahend – meie keha. See on ainus, mille me selles elus saame, niiet armastagem ja austagem seda. Kuula seda – sel on hääl, mis tahab, et teda kuulda võetaks. Pööra tähelepanu ja ole teadlik kõigist võimalustest. Ma olen teadlikum kui iial varem, kuid see tarkus tuleb tõesti aja ja kogemusega.”

“Kui veedad oma eluaastad armastuses selle vastu, mida teed, siis avastad, et oled rohkem avatud kõigile võimalustele, mis sind ootamas on. Sa oled elu olemus. Me oleme kõik üks, lihtsalt erinevas vormis. Armasta seda, mida teed ja armasta ennast. Vaata kasvõi mind, regulaarne ja pühendatud jooga praktika on pika ja tervisliku elu võti. See on väärt igat hingetõmmet. Pea seejuures meeles, et sul oleks ka lõbus. Sest kui sa ei lõbutse, siis ei ole see üldse lõbus,” sõnab särtsakas vanaproua lõpetuseks oma kogenud elutarkusest.

Kas pole mitte imeline, et meie ümber on nii palju erilisi inimesi? See annab motivatsiooni ka iseendas üles otsida kõik see põnev ja eriline, mis ehk argipäeva askeldustes vaka alla on pugenud, ehkki januneb selle järgi, et ta üles leitaks ja valla päästetaks. Püüa vaadata end uue pilguga ning võid avastada tohutu potentsiaali paljukski, mida varem võimalikuks ei pidanud. Anna endale võimalus!

 

Allikas ja fotod: Mind Body Green

Toimetas: Annamaria Ala

 

Kommenteeri Facebookiga
Kui Sulle meeldis, mida lugesid, jaga seda ka teistega
0