Share on Facebook75Share on Google+0Tweet about this on TwitterPin on Pinterest0

Miks andeks palumine ja andeks andmine on ühtviisi rasked ja olulised? Mis üldse on andestus? Need küsimused kerkisid minus esile ühel täiesti tavalisel kevadõhtul ning kerisid silme ette filmilindina mälestusi, mis omakorda kergitasid tunnete loori, mille lõpptulemusena said kirja pandud puhtast südamest esile kerkinud mõtted ja sisekaemuslikud read..

Andestus on imeravim, mis parandab haavad ning ajamasin, mis jätab unustustehõlma valusad teod. Seejuures on see kättesaadav kõigile, ei maksa midagi ning mõjub hingele avardavalt. Kuid siiski, miks on nii raske andestust paluda ning andeks anda… Siiras andeks palumine tähendab oma egole tugevat lööki otse kahe silma vahele, see tähendab enese mitte täiuslikuks tunnistamist, see tähendab halastamatut pilguheitmist oma sisemaailma, see tähendab oma vigade, nõrkuste ja haavatavuse tunnistamist, see annab vastutuse oma heaolu eest hetkeks kellelegi teisele. Kui näib, et see imeravimi nimekiri on hoopis halastamatult enesehävituslik, siis see mulje on petlik meeletrikk, sest tegelikult meie hing ja isiksus kasvavad ning maailmapilt avardub seeläbi kui julgeme hetkeks endal vaiba jalge alt tõmmata. Rääkimata ülevast meeleolust ja südame kergustundest, mida siiras andestus seejärel pakkuda võib…

Teisalt, miks on raske andeks anda ning miks vaatamata sellele seda ikka tegema peaks?
Andeks andmine võib olla täpselt sama karm löök meie egole. See võib minna vastuollu meie põhimõtetega, see võib tekitada hirmu, et nõnda mõistad teguviisi õigeks ja seega muutud haavatavaks tuleviku suhtes, hirm on ka näida nõrk ja selgrootu, justkui au asi oleks olla kangust täis, võib tekkida petlik tunne, et Sinu käes on võim, võib tekkida tahtmine kasutada andekspalumist oma mängukannina, et seeläbi oma soove ja ihasid rahuldada. Kuna see kõik on aga näiline, siis just seetõttu on oluline andestada siiralt ja südamest.

Aru tuleb saada ka sellest, et andeks antakse teo tegijale, mis ei pruugi tähendada, et tegu ennast õigeks tunnistatakse.

Andeksandmine ei ole sugugi märk nõrkusest, vaid vastupidi tugevuse näitaja. Samuti ei ole andeks andjal sellist võimu nagu ta võib arvata endal olevat, see ei tohiks toita tema ego, sest andekspaluja on väärt lunastust alati kui tema palve on siiras ja puhas ning see ei ole koht, kus kassi-hiire kombel mängida. Andeks andmine, mis tuleb südamest kasvatab hinge, see mõjub kui ajaränd, kustutades valu ja kibestuse. See pakub kergust, vabadust ja rahulolu mõlemale poolele. See on fundamentaalselt oluline saavutamaks õnne, rõõmu ja tingimusteta armastust kõigis aspektides elus. Seda ei peaks trotsima ega kartma. Andestamiseks ei peagi alati mõistma, oluline on südamega tunda. Nii andeks palumine kui ka andestamine mõlemad võivad olla ukseks seni avastamata hingesoppidele, aga vaid siis kui see toimub südametasandil ning ei piirdu pelgalt sõnade ja naeratusega. Kui seda kõike on raske teha ning kui ammu on pakitsenud hinges miski, mis vajab lahendamist, siis lihtsaim viis on alustada endast. Kas me üldse oskame kasvõi iseenda käest andeks paluda ja andeks anda enesele…?!? Kui ei, siis viimane aeg oleks ehk proovida.

Kevadist kergust, rõõmu ja värskust südamesse, et hing võiks kasvada ja õitseda kui värske õienupp!

Autor: Annamaria Ala

Kommenteeri Facebookiga
Kui Sulle meeldis, mida lugesid, jaga seda ka teistega
0