Share on Facebook18Share on Google+0Tweet about this on TwitterPin on Pinterest0

 

Ega ma päris kindel ei ole, kas on olemas selline termin nagu joogalik sünnitus, kuid kui meenutan meie teise lapse sündi, siis just nii ma seda kogesin. Jooga oma erinevate elementidega oli see, mis tegi meie pisitütre sünnikogemuse niivõrd imeliseks ja väge andvaks elamuseks. See aga ei tähenda nagu kõik oleks olnud roosa ja lilleline. Olid meilgi mõned katsumused, mis panid proovile meelekindluse, hinge tugevuse ja südamehääle. Oli hetki, mil sai valida hirmu ja usalduse vahel. Meie valisime usalduse, usalduse elu vastu nimelt. Sellise usalduseni ei jõudnud me abikaasaga aga sugugi mitte üksi. Meie teel on olnud palju erilisi inimesi, kes nagu pusletükkidena on laotanud meie ette omakorda olulisi kohtumisi, mõtteid ja viiteid ning meie asi on olnud need vaid üles korjata ja tükk tüki haaval kokku panna. Tuleb tõdeda, et see pilt sai tõepoolest imeliseks tervikuks…

Aga nüüd kõigest lähemalt. Miks ma üldse kirjutan millestki nii isiklikust nii avalikult..?! Kuna olen kogenud kahte väga erinevat sünnitust, siis olen mõistnud kui oluline roll on teadlikkusel neil imepäraselt proovilepanevatel hetkel, mida toob enesega beebi ilmale toomine. Soovin jagada oma lugu selleks, et anda edasi sünnituse transformeerivat kogemust, millest võib väge saada kogu perekond.

Teekond meie teise lapse sünnini oli kiire ja sündmuste rohke, kuna jäin beebiootele vaid pisut peale seda kui meie poeg oli saanud aastaseks.  Lisaks alustasime suvila ümber ehitamist elumajaks. Kiirele elutempole vaatamata oli antud tee teadlik ja hingekosutav. Beebiootuse teine pool hõlmas endas ka laste jooga õpetajaks õppimist, mis kujunes ennekõike hoopis minu enese kasvamise ja arenemise hüppelauaks ning võtmerolliks sünnitusel. Need ilusad hinged, kes mu kaasteelisteks ja õpetajateks said, juhtisid märkamatult samm sammu haaval mind just sellise kogemuseni, mille sarnast ei ole ma elus veel tundud. Erinevad joogapraktikad, meditatsioonid ja sügavad sisekaemused on tänaseks toonud mind järjest lähemale oma tõelisele olemusele – tingimusteta armastusele. Laste jooga õpetajate kursuse kaudu sattusin ka Liina Ravneet Elviku juurde teadliku beebiootuse tundidesse, kus omakorda sain lisaks õpetlikele tundidele ka viite suurepärasele teejuhile Ina May raamatule „Loomuliku sünnituse teejuht“, mis oli ahjusoojalt eesti keeles ilmunud. Liina käest sain ka ühe väga erilise kontakti, meie sünnitoetaja, doula Karita Mikko.

Kõiki neid kogemusi ja tarkusi, mida beebiootuse viimastel kuudel enesesse olin kogunud, sain katsetada sünnitusel, mis minu jaoks tähendas nelja päeva pikkust proovikivi. Proovikivi seetõttu, et minu meel sai mitmeid väljakutseid. Pidin valima hirmu ja usalduse vahel, ettekirjutuste ja sisetunde vahel, ootustest kinnihoidmise ja muutustele avanemise vahel, üksioleku hirmu ja iseendaga olemise rahu vahel, kinnihoidmise ja vabaks laskmise vahel… Nendest neljast päevast sai tõeline jooga minu jaoks ning proovile sai pandud kõik, mida olin õppinud ja omandanud. See oli justkui joogalik eksam, mille käigus kogesin, et tõepoolest olen mitmed väärtuslikud teadmised omaks võtnud ja iseenda osaks kujundanud.

Kogesin, kuidas mantrad kannavad isegi niivõrd keerukate emotsioonide keerises kui seda on tuhude tipphetked. Kogesin, kuidas toetus nii palvete kui meditatsiooni kaudu tõepoolest minuni kandus. Kogesin, kuivõrd eriline ja erinev võib olla sünnitus siis kui oled teadlik ja täielikult kohal, mis tähendab olla eneses niivõrd kohal, et väline kaob ning tead ja tunned täpselt seda hinge, kes sinu seest on valmis ilmale tulema ning mida vajab sinu keha, et teda selles aidata. Imeline, erakordne, kirgastav ja tõeliselt väestav kogemus. Peamiselt kogesin aga, kuidas vabaks laskmine ja elu usaldamine toob meieni imelised inimesed ja lahendused just sel moel ja sel hetkel kui seda tõeliselt vajame. Ehkki Arabella nimi tuli minuni justkui õhust juba viimastel beeiootuse kuudel, sai see kinnitust siiski peale sündi kui tajusime, et Arabella kannab eneses tõesti seda tähendust, mida sellele nimele omistatakse, nimelt palvetele vastamist…

Mäletan selgelt seda õhtut kui olime oma elamisega suvila majast saunamajja kolinud, et saaks lammutus- ja ehitustöödega tõsisemalt pihta hakata. Päev oli olnud toimetamisi täis ning õhtul peale kerget sauna terrassil istudes, millest selleks hetkeks oli saanud meie tagasihoidlik köök, tundsin erilist rahulolu. Õhtu oli sume ja taevas olid vaid mõned üksikud pilved, mis päikseloojangu peegelduses näisid kui roosa ja kohev suhkruvatt. Meie väike Henri juba magas ja kaisutasime mehega teineteist erilises kohalolus kulgedes. Nii hea ja kerge oli olla ja mõtlesin, et kui see oleks viimane õhtu enne tütre sündi, siis jääks see mulle eriliselt selgelt meelde.

No vot ja nii meie mõtted tihtilugu realiseeruma hakkavadki. Varahommikul ärkasin sooja ja vesise tunde peale ning seejärel juba hakkasime asju kokku pakkima, et linna sõita. Olime põnevil ja elevust täis ning sellest hetkest alates oli ka Karita koguaeg meie jaoks telefoni teel olemas. Ootasin väga tuhusid, kuna teadsin, et vete tulek seab sünnitegevusele ajalise surve peale. Samas tundsin end nii rahulikult ja kindlalt. Kuna päeva jooksul midagi muud eriliselt keha tunda ei andnud, siis käisime järgmisel päeval sünnitusmajas kontrollis ning nad soovitasid omakorda sellest järgmisel hommikul tagasi minna. Kui ka järgmisel hommikul mingeid tuhusid veel ei olnud ning see tegi pisut ärevaks, siis otsustasime sünnitusmajja minna. Seal kirjutati mind sisse, kuid Simo pidi koju minema, kuna ma olin alles sünnituseelses osakonnas. Minus oli nii ärevust, segadust kui ka pisut hirmu, kuna esimese lapse sünd oli olnud väga pikk ja valude rohke protsess, mil ma pressides ei saanud pea midagi aru, mis, miks ja kuidas.

Oma rahu ja toe sain aga mediteerides ning tundsin, kuidas olen elu poolt kantud. Neil vastuolulistel hetkedel õppisin usaldust ja lõin kontakti nii enese algolemusega kui ka tütrega, kes minu kõhus veel pesitses. Ühel hetkel tundsin vabanemist kõigist ootustest ning olin avatud kõigele, mis tulema pidi. Järgneval hommikul peale läbivaatust saadetigi mind sünnitustuppa ning peagi oli ka Simo minu kõrval. Kuna lootekott oli pisut rebenenud, siis ei tulnud mul nende päevade jooksul kõik veed ära ja seetõttu ei hakanud ka loomulikke tuhusid. Tuhude stimuleerimiseks hakati oksütotsiini mulle manustama. Kuna annust järkjärgult tõsteti, siis ühel hetkel tundsin, et vaatamata minu täielikule kohalolule pidin kokkutõmmete tipus tõusma lausa kikivarvule, kuna need hakkasid ületama minu taluvusepiiri. Sel hetkel ütlesin Simole, et ei tea, kas saan sellega hakkama. Õnneks hetk peale seda vähendati stimuleerimist, et mu keha saaks ise edasi toimetada ja sellest hetkest kulges kõik erilises õndsuses.

Ma tundsin täielikult, mida beebi mu sees teeb, kuidas ta keerutas ja laskus. Ma tervitasin kogu oma keha ja meelega igat tuhu, mõnele neist isegi naeratasin ja noogutasin vastu. Minu hing, keha ja meel olid üks tervik ning tundsin tänulikkust oma täiusliku olemuse eest ilma silte ja hinnanguid andmata. Tundsin esimest korda elus tõelist tahet ja vajadust pressida. See tunne oli nii kirjeldamatu ja tugev ning vaatamata asjaolule, et mind taheti alles paari tunni pärast läbi vaadata, lubas ämmaemand mul rahulikult pressima hakata. Olin silmad kinni oma sünnitusasendis, et saaksin pilgu pöörata sisemistele protsessidele. Kõrvu paitas hoolikalt kujundatud playlist mantratest kuni Serge Gainsbourgi ja Jane Birkini duetini “Je t`aime..”. Nagu inglike astus Snatam Kauri “Hallelujah” saatel sisse Karita, kes tõi juba pelgalt oma kohaloluga erilise rahu ja usalduse kogu protsessi. Nii ma seal istusin, abikaasa käte vahel, pilk iseendas, nagu ürgnaine oma koopas. Suutsin saavutada selle ürgse algolemusliku seisundi vaatamata moodsatele tingimustele ja inimestele minu ümber. Ma tajusin täielikult kõiki minus toimuvaid protsesse ning juhtisin ise sünnitust. Ma ei püüdnud valust ja ebamugavusest üle hüpata ega oodanud, et keegi minu eest midagi ära teeks. See andis mulle võimaluse vabaks lasta ning protsessi nautida. Nautida isegi sel määral, et tundsin ka mõningast ekstaasi ja naudingut nii keha kui meele tasandil.

Kui Arabella oma rinnale sain olin lummatud tema tarkadest silmadest. Tundsin justkui oleksin ise laps temast kiirguva tasakaaluka tarkuse ees. Ma ei väsinud talle eufoorias kordamast: “Sa oled nii nii tubli!” Ma lihtsalt teadsin ja tajusin kui suur roll oli tegelikult tal enesel siia ilma tuleku juures. Arabella sünd andis mulle niivõrd väeka kogemuse, et ütlesin naljaga pooleks vahetult peale sünnitust, et ma võiks nüüd maratoni minna jooksma. Kui tänasime Simoga kõiki asjaosalisi, siis üllataval kombel öeldi hoopis meile aitäh selle ilusa sünnituse eest. Ehkki kella 19.00-ks oli plaanitud teha mulle läbivaatus emaka avanemise osas, siis kulges kogu protsess hoopis omasoodu ning meie lastekaitsepäeva tütreke oli juba kell 18.22 meie käte vahel. Nüüd tagasi vaadates ei oska ma enam kirjeldada kõiki neid ülevaid emotsioone ja tundmusi, mis mind tol hetkel valdasid, kuid tean, et julgus luua ühendus oma algolemusega ning julgus lahti lasta kõigest andis mulle kogemuse, kus olin täielikult kontaktis oma tõelise olemusega. Tahaksin, et igal naisel oleks võimalus kogeda elus midagi nii ehedat, kosmilist, ürgset ja mõistusevälist, kuna see on täielikult transformeeriv elamus, mis muudab kogu edasist elu läbi selle, et muutub kuidas iseennast ning maailma edaspidi tajutakse.

Ehkki minu kujutluses on olnud ülimalt idülliline sünnitada kodus, selles energeetilises keskkonnas, mille oled ise armastusega loonud, siis samas tekitab ka sünnitusmaja teatavat turvatunnet kui ümber on õiged inimesed ja protsessi asjata ei sekkuta. Oma kogemusest sain ma aga aru, et tõeline keskkond, mida sünnituseks vajame on meie enese meeltes ja peas. Me ise saame luua just kõik selle soovitu ja vajaliku, mis meid enim toetab, kui vaid usaldame elu ja võtame armastusega vastu selle, mis tulema peab ning mõistame, et kogu sünnituse valu ja võlu on vaid meie endi kätes… Mõtlemapanev on ehk fakt, et meie ajus vastutab valu ja mõnu eest üks ja sama koht. Siinkohal mulle meenub, kuidas Karita rääkis, et ehkki praegusel ajal on palju juttu loomulikust sünnitusest, siis sellest olulisemaks võiks pidada teadlikku sünnitust. Ma leian, et igasugune teadlik sünnitus ongi ideaalne, sest see on parim, mida sel hetkel teha saab ja osatakse.

“Elu kannab meid. Elu kannab meid oma värvilistel tiibadel…” need on sõnad, mis panin kirja sel kirgastaval hetkel, mil kogesin täielikku vabanemist ja avanemist uuele elule.

Imelist Elu kogemist ja julgust Elu usaldamiseks!

Autor: Annamaria Venski

 

 

 

Kommenteeri Facebookiga
Kui Sulle meeldis, mida lugesid, jaga seda ka teistega
0