Emana avastan iga päev ikka ja jälle kui palju mul inimesena areneda on. Ja ma olen nii imeliselt tänulik oma väikestele õpetajatele! Õpetajana pean siin silmas meie 4-aastast Henrit ja 2-aastast Arabellat. Ikka ja jälle avastan end juurdlemast, miks ma midagi teen või tegemata jätan. Miks ma midagi ütlen või ütlemata jätan. Kui palju on kõiges selles, mida me teen, päriselt mind ja kui palju on kõike seda, mis elu poolt mulle külge on poogitud, kui palju on seda, mida ootab ühiskond ja inimesed meie ümber, kui palju on seda, mida meie lastel päriselt vaja on…
Ja ma tunnen alati nii palju armastust ja tänulikkust nendes hetkedes, kui taipan enda piire laiendada. See saab eranditult alati võimalikuks ainult siis, kui olen kohal lisaks oma kehale ka kõigi meelte, tähelepanu ja hingega. Need on need hetked nagu antud pildil kui laps näiteks võtab sahtlist akvarellid ja hakkab oma sõrmi sinna sisse surama. Esimene mõte on tormata tema juurde öeldes: “Kullake, pane need värvid ära, sul lähevad käed mustaks!”, kuna minu plaan näeb tegelikult ette kohe kohe õue värskesse õhku jalutama minemist. Aga õnneks on hetki, kus ma enne mõtlen kui tegutsen või ütlen. Jõuan seegi kord oma plaanidele pidurit tõmmata. Iga väikeste laste ema ja isa teab kui raske seda tegelikult vahel teha on.. Vaatan Arabellat ja näen seda maailma avastamise sära ta silmis, näen seda siirast uudishimu asjade toimimise osas kui mõni värv talle naksti sõrme külge kinni jääb, näen kuidas ta avastab põhjus tagajärje seost vaadates kuidas tema sõrmed värviga kattuvad, näen, et tema jaoks ei ole hetkel midagi olulisemat kui avastada, mida veel saab nende imelike kergelt kleepuvate värvi potsikutega teha. Ja kohe kindlasti mitte ei huvita teda hetkel tervislik jalutuskäik värskes õhus. Niisiis, vaatan kella, mõtlen korra peas läbi, kui me kohe õue ei lähe, siis tuleb peagi lõunauni peale, mis tähendab, et peale seda õue me enam valges tõenäoliselt ei jõua. Siin kus meie elame, ei ole tänavavalgustust, mis tähendab, et õhtused pikemad jalutuskäigud toimuvad meil taskulambi saatel. Mis seal ikka, oleme hetkes ja eks näis, mis pärastlõuna toob ja tegelikult ei juhtu ka mitte midagi sellest, kui ühel päeval õue ei jõuagi.
Selle asemel, et tütre maailma avastusretkele julmalt sisse sõita oma plaanidega märkan ja tunnustan tema huvi värvide vastu, otsin välja akvarelli paberi, pintslid ja ka beebi ajast alles jäänud mähkimislinad, mida kasutame aluskattena siis kui on tahtmine eriti lennukalt oma loovust vesivärvidega paberile panna, eks ikka selleks, et hilisem segaduse likvideerimine eriti kiire ja mugav oleks. Ja nii saab alguse spontaanne värvide mäng, mida mõlemad täielikult naudime. Ja nii tekkis tavalisse argipäeva hoopis üks eriline mälestus. Mitte seetõttu, et lapsega koos maalimine midagi erakordset meie peres oleks, pigem teeme me seda päris tihti. Eriline mälestus seetõttu, et ma valisin muuta oma plaane lapse hetkevajaduste järgi, et ma valisin tõmmata pidurit enne reageerimist, et ma valisin olla päriselt kohal siin ja praegu, et ma vaatasin ennekõike lapse silmadesse mitte tema värvistele kätele.
Kui ma nüüd hiljem telefonist pilte sellest päevast vaatasin hakkas mu peas keerlema küsimus, kui lai on lapse mängumaa?! Kui lai üldse peaks olema lapse mängumaa, kelle kõige olulisem töö on mäng ja kes areneb kõige enam just läbi mängu.. Ja kui palju me saame ja tahame teha ruumi lapse mängumaa jaoks oma elus ja ümbritsevas keskkonnas?! Meil kodus on üks kastitäis mänguasju, üks kastitäis legosid, hulgaliselt erinevaid mänge, kunstitarbeid, mõned pillid ja riiulite viisi raamatuid lastele. Mänguasjadest teeme aeg-ajalt ka puhkust ja ka harvendame ridasid. Tegelikult oleme Simoga mitmeid kordi mõelnud selle mänguasja kasti üldse likvideerida, sest pigem kogub see meil tolmu. Aga esialgu on see mõte sinnapaika jäänud, kuna lapsed kasutavad sealseid leide loominguliselt muudeks otstarveteks, kui näiteks diivanist kerkib piraadilaev või mägi, mille otsa ronida, elutoa põrandast saab pikniku plats või algab mõni etendus ja siis on ju vaja erinevat atribuutikat, ilma milleta asi kohe sugugi ei toimiks. Ehkki meil kodus on vaba mängu päris palju, kus lapsed saavad rakendada oma loovust ja kasutada nö päris asju oma mängudes, siis ikkagi taban end vahel keelamast selle asemel, et huvituda ja pakkuda sobilikke alternatiive. Ma naudin seda, et meie laste mängumaa on kodus pea sama lai kui on kodu piirid, kuna ma näen, kui palju loovust, algatusvõimet ja probleemide lahendamise oskust see lastele annab, ent alati ei ole see väga mugav ja teinekord tõstavad pead ka mõned ebamugavad emotsioonid. Neil hetkedel kui annan voli laste vabale mängule lasen ma iga kord tasapisi lahti sellest, kui väga mulle meeldib et kodu on ilus ja korras, lasen lahti sellest, et mulle meeldib kui asjad on minu kontrolli all, lasen lahti sellest, mida keegi teine teeks või ütleks, kui ta seda kõike kõrvalt näeks. Lasen tasapisi lahti nendest piiravatest mustritest ja uskumustest ja tunnen, kuidas kasvame perena aina enam päris iseenda nägu.
Eriti oluline ja keeruline on see osa, kus tuleb mängu teiste arvamus, ühiskonna normid laiemalt, kuna meisse on nii sügavalt juurdunud soov olla aktsepteeritud ja sobituda. Ma olen jõudnud arusaamale, et tihtilugu on keelamise ja noomimise taga tegelikult see, et me elame justkui pideva tsensuuri all. Me nõuame lastelt teatud asju lähtuvalt ühiskonnast, avalikust arvamusest või teiste inimeste arvamuse tõttu, vaatamata asjaolule, et tegelikult elame ju ainult meie selles peres ja selles kodus. Me toome kõik need normid ja reeglid lisaks avalikule ruumile ka oma kodu seinte vahele tihtiligu nii loomulikult ja kergekäeliselt, et isegi ei märka küsida, kas need tegelikult ka meie pere arusaamade ja väärtushinnangutega kokku lähevad. Tahame justkui iga hinna eest sobituda kasti, peita ära saba ja sarved. Lapsevanematena tajume tugevat survet voolida oma lapsest igati eeskujulik, haritud, mitmekülgne, andekas ja võimekas indiviid, kuna me samastame end oma lastega. Kui keegi annab hinnangu, teeb mõne etteheite lapse suunas, siis on see justkui torge otse südamesse, et meis lapsevanematena on midagi viga, me pole õnnestunud, me oleme midagi tegemata jätnud. Selline hinnang on justkui koolis suvetööle jäämine ja kellele meeldiks olla teistest maha jäänud ja saada avalikult häbistatud. Niisamuti tunneme me uhkust ja lööme särama kui lapsele avaldatakse tunnustust ja teda kiidetakse. Ühtepidi muidugi lapsevanematel on määramatult suur roll lapse arengus ja kujunemisel, teistpidi aga me ei peaks samastama end lapsega. Teadlik ja teadvustatud suunamine on kaugel sellisest teguviisist, mis on kannustatud alateadlikust samastumisest lapsega. Kui me suudame teadvustada, et laps on täiesti eraldiseisev isiksus, siis muutuvad nii mõnedki probleemsed olukorrad palju lihtsamaks ning suudame oma last aktsepteerida sellisena nagu ta on, surumata talle peale rolle ja ootusi, mille täitmine on talle ülejõu käiv või stressi tekitav. Kui me märkame last eraldiseisva isiksusena, siis hakkame nägema tema päris nägu ja mitte enam iseenda peegeldust ning siis märkame ka päriselt igat tema edulugu ja arengut. Kui me seame päriselt esikohale lapse heaolu, siis hakkame märkama neid automaatseid käske ja keelde, mida esitame. Kui juba märkame, siis saame küsida endalt, kas need on ikka antud olukorras vajalikud ja suuremas plaanis edasiviivad. Kui juba küsime, siis saame vastavalt enda seest leitud vastustele ka tegutseda nii nagu päriselt õigeks peame.
Niisiis, kui lai on lapse mängumaa?! Täpselt nii lai, kui palju me lapses päriselt last ja isiksust näeme. Täpselt nii lai, kui palju julgeme me seista oma südametunde ja tõe eest. Täpselt nii lai, kui palju me tahame välja astuda oma mugavustsoonist. Täpselt nii lai, kui palju me päriselt huvituda viitsime. Täpselt nii lai, kui palju me julgeme ja tahame seista lapse tõelise heaolu eest. Täpselt nii lai, kui palju me päriselt last oma ellu ja tegemistesse laseme. Täpselt nii lai, kui palju me oma südant tingimusteta armastusele avada lubame ja julgeme…
Ma püüan iga päev endale meelde tuletada, et juba homme on mu lapsed taas sammuke suuremad ja nii samm sammu järelt muutuvad nad aina enam meie, täiskasvanute moodi ja nägu. Las nende sammud sel teel olla siis võimalikult palju nende enda nägu ja tegu, et ühel päeval tagasi vaadates nad võiks tunda, et nad on elu selle mitmekesisuses ka päriselt kogenud… Igapäevane tähelepanu toomine tänulikkusele on see, mis aitab minul olla toeks nende sammukeste astumisel, mille radadel kaasa kõndimine alati ei ole kõige mugavam minu enda jaoks ja mis sunnib mind ikka ja jälle silmitsi seisma sellega, mis minus tervenemist vajab…
Märgakem lastes last, vaadakem lapse silmadesse, et väljuda autopiloodilt!
Tekst: Annamaria Venski
Tere ka Instagramis @annamaria.venski
