Share on Facebook101Share on Google+0Tweet about this on TwitterPin on Pinterest0

Nii palju kui mäletan, on lapsed alati tundunud mulle justkui liik omaette. Nendes on midagi müstilist, erilist ja hoomamatut, võiks öelda, et isegi salapärast. Kui tundub, et me peaks lastele pidevalt olema eeskujuks ja neile justkui õpetama elamise viisi, tavasid ja kombeid, siis kas oleme küsinud endilt, mida oleks meil lastelt õppida?

Ehkki me võime pidada just iseendit kõige targemaks ning pigem soovime ise jagada õpetussõnu ja näpunäiteid, siis tasuks korraks seisatada, mõtelda, vaadelda ning tõeliselt avatud silmade, südame ja kõrvadega uurida neid imeilisi olevusi, olgu nad siis pisikesed beebid või juba murdeeas noorukid.

Võrdlemisi värskete lapsevanematena oleme arutanud mehega, et vaatamata sellele, et enda vajadused mõneks ajaks tagaplaanile on jäänud ning väisimus ka endast aegajalt ikka märku annab, siis tegelikkuses on meil avanenud imeliselt kordumatu võimalus avastada maailma uuesti koos lapsega. Näha seda, mida pole enam osanud vaadata, tunda rõõmu selle üle, kui palju uut ja huvitavat on maailmal pakkuda, kogeda justkui uuesti sündimise võlu… Ehk siis elu ei ole enam nii iseenesestmõistetav nagu varem. Igas päevas on kõike rohkem. Iga uus saavutus tundub eriline ja kordumatu. Elul oleks justkui värv, pilt, heli ja maitse keeratud täisvõimuse peale ning sellega kaasnevad kogemused on enneolematud. Tekib küsimus, kus olime me enne, millega tegelesime enne ning miks peab üks väike ilmakodanik tulema meie ellu selleks, et näha elu tõelist ilu ja võlu..?

Nad vaatavad silma nii nagu Sa oleksid kõige olulisem inimene maailmas ja see hetk, kus viibid on ainus, mis olla saab.

Eriti imetlusväärseks pean ma laste emotsioonide siirust ja ehedust. Annab otsida ausamat kaaslast kui väike laps. Annab otsida geniaalsemat kaaslast kui väike laps. Annab otsida nutikamat kaaslast kui väike laps. Nad lihtsalt on, lihtsalt avastavad, õpivad, kogevad ja elavad. Neil ei ole ettekujutlusi endast ega välismaailmast, kõik on nii nagu on ja see ongi nähtavasti põhjus, miks iga päev naeratusega ärgata. Nende jaoks ei ole oluline midagi saavutada, sest kõike, mida nad teevad, teevad nad nii püüdlikult ja hästi kui oskavad ning sellest peaks elus ju piisama. Nad ei jookse seitsme tuule poole korraga, vaid on hetkes, päriselt ka kohal. Nende mure ja rõõm on alati täielikud ja siirad, ükskõik milliseid hinnanguid me ka ei püüaks sellele anda.

Ka aeg on saanud hoopis teised mõõtmed. Ühesse päeva mahub tohutult palju ning samas kui ühel hetkel kõik need päevad lendavad, siis teinekord on isegi paar minutit lihtsalt olemise aega väärtus omaette. Ei ole enam kellaaegu ega nädalapäevi, on vaid lihtsalt siin ja praegu. See omakorda on vähendanud igasuguseid pseudovajadusi, mis kuskil tulevikus olulised tundusid. Samuti läheb aina vähem korda, mida keegi kolmas kuskil nurga taga asjadest arvab. Kasvanud on enesekindlus, et iga inimene, iga suhe, iga pere on omamoodi ning seega ei ole õigeid või valesid vastuseid, on vaid südamehääl, mis annab märku kas ja kuidas talitada.

Lapsed õpetavad meile tohutult palju nii iseenda kui välismaailma kohta, kui oskame ja tahame seda märgata. Muuhulgas õpetavad nad meile kannatlikust, tähelepanelikkust, sõnade olulisust, lubaduste väärtust, hetkede nautimist, naeruga ärkamist, südamest nutmist, läheduse tähtsust, huumorimeelt, küsimuste esitamist, vastustes kahtlemist ning seda kui võimekad ja andekad me igaüks oleme, sest oleme kasvanud just sellisteks nagu oleme.

Paraku, mida vanemaks lapsed saavad, seda rohkem hakkab maailm muutuma, tekkivad piiravad seinad ja laed, tekkib maailmapilt, tekib ambitsioon, tekib vajadus mahtuda raamidesse, kuhugi minevikku hakkab hajuma hetkes elamise puhtus, tunnete siirus ja usk, et minust piisab just sellisena nagu ma olen. Miks on ikkagi nii, et inimene sünnib niivõrd imeliselt rikkumatuna ja kõige paremate kavatsuste juures hakkame oma pliiatsitega seda valget lehte värvima ning lõpuks kui laps ise oskuslikult pliiatsit käsitleda oskab, ei pruugi tema looming selle sigrimigri keskele ära enam mahtuda ning nii võtab ta uue lehe ja hakkab aukartlikult samu mustreid maha joonistama…

Ma soovin, et me mitte ainult ei õpetaks ja suunaks lapsi, vaid oskaksime näha ka seda, mida neil on meile õpetada ja anda ning et me ei suruks neid kastidesse, vaid lubaks neil ise kujundada enese ümber kasvõi elulille keerukusega maailmaruumi. Soovin, et suhtuksime neisse aupaklikult, lugupidavalt, helluse, tähelepanu ja armastusega. Ka kõigesse sellesse, mis võib meie täiskasvanu meele kohaselt olla tüütu, arusaamatu või lausa jabur.

Ma soovin, et lisaks meid ümbritsevatele lastele, oskaksime näha ja hinnata ka last iseendas, seda vaikset häält, mis ajatolmu kihtide alt hüüab: “Ma olen siin, olen olemas, palun pane mind tähele, mul on nii palju öelda…”

Autor: Annamaria Ala

 

Kommenteeri Facebookiga
Kui Sulle meeldis, mida lugesid, jaga seda ka teistega
0