“Mis värvi on armastus..?!” Aegajalt laulan seda viisijupikest oma pisipõnnidele. Minule suureks üllatuseks vastas Henri (kes sel hetkel oli alles kolmeseks saamas) ühel päeval, et armastus on roheline ja vahel lilla. Mina vaatasin talle suurte silmadega otsa ja ei osanud muud öelda, kui et ahhaaa või nii.. Hetk hiljem alles jõudis minuni arusaam, et tal ongi ju täielik õigus. Nimelt on südametšakra ehk armastuse keskuse värv just nimelt roheline ja lilla on kroontšakra ehk kõige kõrgema tšakra värvus.

Olin taaskord imestusest pahviks löödud, kui puhas tarkus on lastes olemas ja kui palju on meil endil neist tegelikult õppida. Kolmeaastase emaks olemise praktika jooksul olen mõistnud, kui erinevalt lapsed maailma näevad võrreldes täiskavanutega ja kui imetabaselt kohal nad oskavad olla. Mulle näib, et üks suurimaid lõhesid, mis nö suurte ja väikeste inimeste vahel on, ongi tingitud sellest, et lapsed on päriselt siin ja praegu ning täiskasvanud on vaid vahel harva üürikest aega tõeliselt kohal… Usun, et kui me oskaks ja suudaks olla täielikult kohal, siis langeks ära mitmed arusaamatused, tülid ja vastuolud lastega.

Lastel on maailma kogemise osas küll mõningane eelis võrreldes täiskasvanutega kuna nad kogevad seda ehedalt tõe tasandilt. See tõenäoliselt on ka põhjus, miks laps oskab spontaanselt öelda, mis värvi on armastus samal ajal kui täiskasvanud inimene hakkaks vastust leiutama ja välja mõtlema ning loogikast selgitust otsima. Täiskasvanutena me paratamatult kogeme maailma nii nagu oleme õ p p i n u d seda kogema. Räägime reeglina seda, mida kuskilt kuulnud oleme, mille läbi kasvatuse ja teisi jäljendades omaks oleme võtnud ja iseenda omaks tunnistanud. Vaid harva leiame me aja, energia ja motivatsiooni vaadata kaugemale, kaevuda sügavamale, et leida vastuseid, mis resoneerivad tõelise tõega. Kui me aga õpime oma pead tühjendama kõigest ebaolulisest, sellest, mis oli eile või võib tulla homme, kui õpime olema hetke protsessis ilma ootuste ja hirmudeta, siis on meil siiski lootust kogeda maailma samaväärselt lastega ning kasvada hingelt ja vaimult tõeliselt suureks inimeseks.
 
Ma tahan julgustada lapsi tõeliselt kuulama, sest päris tihti on nende jutus peidus tõeline tõde, millesse süvenemata võime arvata, et tegemist on mingi ebaloogilise, pelgalt lapse eneseväljenduse vajadusest tingitud sõnatulvaga.
 
Ja julgustan kohe eriliselt õppima neilt päris tõelist kohalolekut. Siinkohal ei ole vahet, kas oled ise lasevanem, onu, tädi, õpetaja, sõber või lihtsalt tuttav mõne lapse jaoks. Märka teda, ole kohal temaga suheldes ja võid avastada nii mõndagi uut maailma või iseenda kohta (ehkki tegelikult ei ole midagi uut siin päikese all, kõik uus on vaid ammuunustatud vana).

Ilusat kohalolust ja märkamisest tulvil sügise jätku Sulle armas hing!
PS. Kui ma Henrile mandalat hakkasin joonistama pühendades selle armastusele, mida tema vastu tunnen, siis teadlikult ei joonistanud ma ühtegi südant sinna, vaid lasin oma hingel lihtsalt paberile kanda, selle, mis mu sees on. Kui mandala juba valmis sai, siis avastasin, et see koosneb suurel määral südame kujutistest. Vot nii just juhtubki, kui laseme oma hingel kõneleda.
 
Tekst ja mandala: Annamaria Venski
 
Kommenteeri Facebookiga
Kui Sulle meeldis, mida lugesid, jaga seda ka teistega
0