Oled sa kunagi öelnud endale, et võtad ainult ühe tüki šokolaadi ja siis avastanud, et oled juba pool tahvlit ära söönud. No ja kui läks juba trumm, siis lähevad ka pulgad ning peagi on kogu tahvel otsas ja vaatad imestusega, kuhu see kõik küll kadus. Mina igaljuhul olen ja korduvalt. Selle näite põhjal võin tagantjärgi öelda, et varem juhtis suhkur minu isusid ja toidu valikuid, mina olin pigem kaasreisija oma enda toidu valikute teekonna juures.
Tänaseks on aga täpselt kuu aega möödas sellest, kui abikaasaga suhkru oma menüüst välja jätsime. Suhkru all pean ma silmas igasugust suhkrut, ka neid keerulise nimega sõnu, millest me koostisosade nimekirjas teps mitte aru ei saa. Ja see suhkrute nimekiri on ikka päris pikk… Viimase kuu jooksul me ei ole söönud ühtegi toiduainet, millesse oleks kasvõi näpuotsaga lisatud mõnda magusainet. Minusuguse maiasmoka jaoks on see täielikult uus peatükk elus. Nii palju kui ma mäletan, olen ma terve elu söönud magusat just nii palju kui süda ihkab. Viimasel ajal oli magusaisu aga nii suur, et pidin iga natukese aja tagant midagi magusat põske pistma ja käisin isegi laste seljataga salaja šokolaadi söömas tundes end vahel nagu väike pätt, kes hiilib keset röövretke. Mõistusega ma ju saan aru, et suhkur ei ole üldse mitte hea tervisele ning on tegelikult äärmiselt sõltuvust tekitav aine, mistõttu ma ei tahtnud lastele anda iga kord magusat kui mul endal selleks isu tuli. Laste aju on ka eriliselt tundlik suhkrule ja erinevatele magusainetele ja nende puhul kajastub see ka käitumises väga kiiresti. Kui lapsed saavad rafineeritud magusainet, siis muutuvad nad ülemeelikuks, neil on raskem paigal püsida ja keskenduda, igasugused arusaamatused ja laste omavahelised tülid on kergemad tekkima. Siis on nendega märksa raskem koostööd teha ja üldse keerulisem suhelda. Seda kõike räägin ma puhtalt isiklikust kogemusest, ehkki ka mitmed uuringud kinnitavad seda.
Ma olen juba aastaid tahtnud teha suhkrupausi, aga meelekindlusest on jäänud puudu. Olen nii tänulik meie Wildfit toitumisprogrammi juhendajatele, kes meid sellest protsessist läbi on aidanud. Ilma nende juhenduse ja toetuseta ma ausalt öelda ei tea, kas oleksingi suutnud õigele rajale jääda, sest algus oli ikka ootamatult raske… Suure üllatusena avastasime Simoga, et ca 70% poes müüdavast kaubast langes meie jaoks menüüst välja. Isegi meie kodumaises kanges sinepis näiteks on suhkur sees nagu ka paljudes muudes ootamatutes toiduainetes. Miks ometi?! Eks see suhkur on lisatud ikka seetõttu, et paneb meid rohkem sööma ja toimib muidugi ka säilitusainena.
Lisaks tundsin ma esimestel päevadel nii suurt tungi ja vajadust midagi magusat süüa. Mu peas käisid pidevalt pikad vestlused teemal, kuidas tahaks kooki, šokolaadi, küpsiseid ja mida kõike veel. Tundsin nagu mingi suhkrukratt elaks mu sees, kes magusast toitub ja püüab mind igasuguste kavalate nippidega ära rääkida. Teisel suhkruvabal päeval tundsin end otsekui võõrutusravil. Oleks tahtnud kasvõi mööda seinu üles joosta, et midagi magusat süüa saaks. Leidsin kapist ühed oma lemmik küpsised ja lihtsalt vaatasin ja nuusutasin neid.. Tean, kui tobedalt see kõlada võib ja tagantjärgi naeran isegi selle üle. Tol päeval aga olin murdumisele nii lähedal, et ei osanud muud teha. Kogu mu keha oli täis rahutust, justkui tahaks kümne tuule poole korraga joosta ja mõtted hüppasid ühelt teemalt teisele. Ma ei ole kunagi varem nii tundnud, aga usun, et see võis olla midagi sellist, mida kogeb iga inimene, kes end mõnest sõltuvusest võõrutada püüab. Tol päeval arvasin, et ei suudagi seda kõike läbi teha. Õnneks juba järgmisel päeval olin kui ära vahetatud inimene. Olin täiesti rahulik ja tundsin märgatavat energiatõusu. Imelik oli isegi mõelda eelmise päeva enesetundele ja sisemistele võitlustele.
Nii iga päevaga on jäänud suhkrukrati hääl minus aina vaiksemaks ning isegi enam ei tule meelde tavapärased maiustused. Kuidagi nii loomulik tundub elu ilma suhkruta nüüd juba ja ikka väga kummaline on mõelda, kuidas ma salaja maiustasin kui lapsed eemal olid. Nüüd alles saan aru, kui suur mõju oli magusal nii minu enesetundele kui käitumisele. Varem tundus loomulik, et tahan iga päev midagi magusat süüa ja polnud midagi imelikku, kui ainult selle pärast poodi sõitsin, sest tung oli lihtsalt nii tugev. Tegelikult ei ole midagi loomulikku pidevas magusanäljas. See on sõltuvus nagu iga teine! Loomulik on muidugi see, et meie keha vajab aegajalt looduslikku suhkrut. See aga mõjutab meid hoopis teisiti ja seda leidub hulgaliselt nii puuviljades kui ka juurviljades. Suhkruvabal elul olen muutunud ka märksa rahulikumaks. Ma ei ole enam nii väsinud ja uimane ning tunnen end igas mõttes parema ja tasakaalukama inimesena.
Eriti imeline kõrvalnähtus on meie protsessile aga see, et ka lapsed ei küsi enam pidevalt kommi ja maiustusi. Meie 4-aastane Henri oli muidu paras maiasmokk ja tihtilugu käis kappides otsimas, kas kuskil midagi magusat leidub. Tundub, et meie kindel otsus rafineeritud suhkrud oma toidulaualt välja jätta jõudis ka lasteni puhtalt energia tasandil, kuna päeva pealt kadus ka laste maiustuste lunimine, ehkki me ei olnud neile sõnagi midagi maininud. See näitab taaskord kui tugevalt on väiksed lapsed meie energia ja infoväljaga seotud. Nüüdseks on täiesti loomulikult kujunenud välja nii, et kodus meil tavapäraseid maiustusi ei ole ja lapsed küsivad kommi jms ainult siis kui kuskil külas seda näevad. Lapsed on hakanud sööma märksa rohkem puuvilju ja magusaisu korral nosivad hea meelega datleid või võtavad ise lusikatäie mett. Samas näen, kuidas suhkrukratt tõstab lastes kohe pead kui nad kuskil küla peal siiski kommi või mõnd muud maiustust saavad. Eks see suhkrukratt on koguaeg meie sees ja kui saab kasvõi pisut maiustada, siis tõstab kohe pead ja nõuab veel ning hakkab jalgu trampima kui ütled talle ei. Mida enam aga endale kindlaks jääda, seda vaiksemaks ta muutub ja seda paremaks muutub enda enesetunne ning tõuseb elukvaliteet.
Kõige suurem võit suhkruta elu juures on aga see magus vabaduse tunne, et ei ole enam selliseid suuri isusid, millele tingimata järgi peab andma. Ja see kehtib nii magusate kui soolaste isude kohta kusjuures. Suhkrusõltuvuse ja sellest vabanemise tunde mõistmiseks peab aga kõike omal nahal kogema. Siinkohal pean kurvastama aga ka inimesi, kes ütlevad, et nad ei hooligi maiustustest ja see teema neid ei puuduta. Paraku on erinevas vormis suhkrut peidetud pea kõigesse meie tänapäevasel toidulaual. Kui hakata teadlikumalt silte ja pakendeid vaatama, siis võib päris suure üllatuse osaliseks saada. Ja seda suhkrut võib leida ka kõige ootamatutest kohtadest, isegi näiteks tavalises ilma marinaadita lihas. Ja nii söömegi me aastas kümnete kilode kaupa suhkrut ilma, et ise sellest üldse teadlikud oleksime.
Pean tunnistama, et enesetunne suhkruvabast elust maitseb palju magusamalt kui tahvel šokolaadi.
Tervisest pakatavat kevade algust!
Wildfit toitumisprogrammi kohta saad aimu Lumeliblika toitumise lehelt. Vaata oma silmaga kui ägedad coach`id meil on.
Tekst: Annamaria Venski
Tere ka Instagramis @annamaria.venski
