Share on Facebook3Share on Google+0Tweet about this on TwitterPin on Pinterest0

Olen nüüdseks üle kolme aasta elanud televiisorivaba elu. Ja mitte seetõttu, et mul poleks võimalik omada seda tehnilist imeleiutist, vaid see on täiesti vabatahtlikult ja teadlikult tehtud valik, mis on toonud minu ellu rohkem sõpru, värve, lõhnu ja maitseid.

Kujutle end korraks tagasi lapsepõlve, kus jooksid ringi, naersid totruste üle, hüppasid porilompides, uurisid putukate elu, väntsutasid tundide viisi kassipoegi, nautisid vanaema küpsetatud pannkookide lõhna, joonistasid tiibadega kaelkirjakut või otsisid vastuseid igasugustele küsimustele, mis puudutasid seda kummalist maailma sinu ümber. Sa leidsid aega, tahtmist ja huvi, et elu igast sündmusest jäägitult osa saada.

Kujuta ette neid hetki, kus aeg peatub, vaatamata sellele, mis ilm või kell parasjagu on. Hetkes on nii paljut, mida vaadata, kuulata, endasse ahmida ning milles lihtsalt mõnusalt kulgeda. Just selline on minu jaoks elu ilma telerita. Elu, mis toob imelisi värve, värskeid lõhnu, käegakatsutavat pehmust ning hingega tuntavat rahu ja rõõmu. Nii palju ilu ja joovastavat õnne pakub iga päev, kui valid hetkes viibimise, tõeliste tunnete tundmise ja päris inimeste läheduse…

Nii palju ilu ja joovastavat õnne pakub iga päev, kui valid hetkes viibimise, tõeliste tunnete tundmise ja päris inimeste läheduse…

Teleka mitu palet

Mõelda vaid, kunagi tundus mulle, et ei saa üksi koduski olla, kui telekas ei mängi – nagu seltskonna pärast oli teine pidevalt taustaks. Selle asemel et igas hetkes täielikult kohal olla, et leida aega enesesse vaatamiseks, summutasin oma alateadvust lakkamatu infomüraga. Ühel hetkel tundsin aga selgelt, et meedia levitab liiga palju negatiivsust ning lisaks veel hulganisti alateadlikke sõnumeid, mis varjatud kujul meisse oma jälje jätavad, ning televiisor võimendab taolise info põhjal kujunevaid emotsioone veel eriti värvikalt. Olles tundlik ja empaatiline inimene, tajusin, et ei taha, et keegi teine teeks minu eest valikuid, et keegi teine mõjutaks niivõrd tugevalt mu mõttemaailma ja emotsioone.

Muidugi ei saa sajaprotsendiliselt televiisorit vältida: külla minnes teinekord ikka mängib teler taustaks ning samuti on paradoksaalselt ka maakodus telekas olemas. Aga küsimus ei olegi minu jaoks mingis raudkindlas põhimõttes, vaid ikka idees oma elu teadlikult elada. Minu jaoks seisneb asja mõte pigem selles, et telerist loobudes ei teki olukorda, kus jääd tühjade klaasistunud silmadega jälgima midagi, mis lihtsalt korraks su tähelepanu on köitnud; et lased oma tegelikel emotsioonidel ja tunnetel unustustehõlma vajuda, mattes neid meelelahutusliku infotulvaga; et lähed kaasa suurfirmade tekitatud vajadusega omada nende uusimaid ja parimaid tooteid, ehkki vana reklaam väitis täpselt sama nende eelmise toote kohta; et elad kaasa Mariale ja Fernandole, selle asemel et elada kaasa enda elule ja selle peategelastele.

Aega elamiseks

Oma elukaaslasega tutvudes juhtus nii, et selleks hetkeks, kui mina kolisin sisse, kolis telekas  välja. Seda seetõttu, et olime mõlemad juba pikka aega elanud elu, kus telekas pigem kogus nurgas tolmu ja võttis ruumi. Leides teineteist, saime aga oma mõtetele kinnitust ning samm, mis juba pikemat aega astumist ootas, sai lõpuks tehtud. Elus on ikka nii, et leides mõttekaaslasi, saavad meie südamesoovidest lõpuks ka teod. Ja oi kui palju jõuab ära teha, kui ei ole kodus telekat, kui palju emotsioone mahub ühteainsasse päeva ning kui hästi õpid tundma iseend ja oma kaaslast.

Tegelikult on ju kurb, et tihtilugu suudetakse detailselt rääkida eriefektidest, mis eileõhtuses põnevikus meeli erutasid, kuid ei osata öelda, mis värvi on kaaslase silmad. Mõtlema paneb see reaalsus, kuidas inimesed viibivad ühes ruumis, kuid nad on mentaalselt täiesti eraldatud, kuna tähelepanu on kivistunud värvilisse telepilti. Meile võib tunduda, et oleme veetnud kaaslasega imelise õhtu, kuid tegelikkuses jätab selline ajaviide vähe ruumi kvaliteetajale ning seda päevast päeva ja õhtust õhtusse.

Ma ei kujuta enam ettegi, kuidas peaksin leidma aega ja energiat teleka vaatamiseks, pole tahtmistki. Kuna igasugune massimeelelahutus oli juba ammu end ammendanud ning saatekavade sirvimisest olin samuti loobunud, siis mõjus teleri ära andmine äärmiselt vabastavana, elu oleks justkui uue hingamise saanud. Elu ilma telerita on jätnud rohkem aega päris elule, hetkes viibimisele, igapäeva imeliste hetkede nautimisele ning mis peamine – iseendale.

Elu ilma telerita on jätnud rohkem aega päris elule, hetkes viibimisele, igapäeva imeliste hetkede nautimisele ning mis peamine – iseendale.

Mõtted on palju selgemad ning kordades rohkem jõuab elu kogeda. Teinekord tundub isegi üks päev uskumatult pikana, kuna sellesse mahub nii palju ehedaid elamusi ja emotsioone. Olen jõudunud nii palju lugeda ning lugemist naudin ma enamasti ka palju enam kui filmide vaatamist. Raamatuid lugedes kerib mul oma film silme ees, isegi lõhnu ja maitseid võin tunda, kui raamat endaga sügavalt kaasa kannab. Hea tunne on oma aega panustada enese arengule, mitte pelgalt meelelahutusele, ehkki seegi teinekord virgutab vaimu.

Muidugi ei tähenda see, et ma üldse enam liikuvat videopilti ei vaataks, vaid et nüüd valin ise teadlikult alternatiive. Valin, mida, millal, kus ja kui palju ma vaatan, ega pea oma alateadvust lõpututel reklaamidel loputada laskma. Samuti ei käi mu elu ja ajaarvestus lummava teleekraani järgi.

Vaatan arvutist huvipakkuvaid dokumentaale, filmiklassikat, loodusfilme ja kõike sellist, mis avardab mu teadmisi ning pakub hingele kosutust. Tean, et mõningad telekanalid näitavad aeg-ajalt ka väärtfilme ja -saateid, kuid see ei kaalu üles vabaduse tunnet, mida telerist loobumine pakub. Samuti näivad teleprogrammid enamasti siiski olevat kammitsetud nende loojate ja rahastajate poolt ning sel juhul ikkagi justkui söödetakse ette, mis ajal millist saadet peaksime vaatama. Tahan valida ise mõtteid, emotsioone ja infot, mida oma infovälja lasen, ning just siis, kui see mulle sobib, et kujundada oma reaalsus ja arusaam maailma asjadest väljaspool etteantud kasti.

Tahan valida ise mõtteid, emotsioone ja infot, mida oma infovälja lasen, ning just siis, kui see mulle sobib, et kujundada oma reaalsus ja arusaam maailma asjadest väljaspool etteantud kasti.

Ajast maas?

Muidugi tekib olukordi, kus keegi räägib mõnest uuest kuulsusest, kelle olemasolust pole minul aimugi, või meenutab viimast osa uuest meelelahutuslikust saatest või siis teeb nalja, mis mõnes reklaamis kuuldud. Sel juhul ei ole mul tõesti midagi kaasa rääkida, kuid samas ei tunne selleks ka mingit tahtmist ega vajadust. Seevastu olen osa saanud põnevatest vestlustest, milleks mul varem oleksid ehk teadmised, analüüsivõime, arusaamad ja aeg puudunud, kuna olin liialt hõivatud meedia tühja-tähja seedimisega. Olen jõudnud selgusele, et teleri vaatamine ei piirdu ainult loetud tundide arvuga, mida oma päevast sellele kulutame, vaid et sellele järgnevad mõtted, emotsioonid, arutelud ning teinekord isegi unenäod hoiavad elus meeletut infotulva ja sealt saadavaid emotsioone, mis püsivad pikalt meie teadvuses. Lõppkokkuvõttes kulutame ühele mängufilmile, telesarjale või meelelahutussaatele märksa suurema osa oma elust, kui seda esmapilgul arvata võiks. Omast kogemusest olen mõistnud, et loome oma elu mõtetega, ning tehes teadlikke valikuid, anname endale võimaluse ise kujundada oma mõttemaailma ja teadmistepagasit ning seeläbi ka kogetavat reaalsust.

Jätke kasvõi üheks päevaks telekapult tolmu koguma ning kulgege, vaadelge elu ja selle peategelasi, nautige hetkes olemise võlu… Võite avastada, et tegelikult ei ole õnnelik olemiseks üldse nii palju vaja; et tegelikult ei ole mured üldse nii suured, et neist ei jõuaks üle hüpata; et tegelikult on meie ja ainult meie endi kätes see, millist elu soovime elada ning kunagi ei ole hilja kuulata südamehäält. Hoiatan, et kui saad üle esimesest kohmetusest, nagu oleks elust midagi puudu või jääks millestki ilma, siis võid oma elus avastada palju uusi tahke ja emotsioone ning see väike puhkus telerist võib hakata isegi meeldima. Justkui rohkem emotsioone, värve, maitseid ja lõhnu mahuks ellu, nagu ärkamisaeg jõuaks kätte…

Autor: Annamaria Ala (ilmus ajakirjas Sensa, detsember 2014)

Kommenteeri Facebookiga
Kui Sulle meeldis, mida lugesid, jaga seda ka teistega
0