Uus aasta on sümboolselt ka uute alguste aeg. Meil kõigil on nähtavasti õhus erinevad teemad oma elu ja iseenda suhtes, et mida võiks paremini, mida võiks seljataha jätta ning mida võiks uuelt lehelt alustada. Vana-aasta viimased päevad ning uue algus on olnud minu jaoks äärmiselt mõtlikud. Olen ringi kõndinud kui udus ning vaatamata ümbritsevale saginale on minus maad võtnud ääretu vaikus…

Lõpuks ometi on peale seda erakordselt emotsionaalset, kiiret ja eneseületusi täis aastat minuni jõudnud vaikus. Vaikus, mis jõudis minuni vahetult peale jõule kui ootamatul moel kaotasin oma väga lähedase inimese, on pannud mind erakordselt sügavalt vaatama nii enesesse kui maailma enda ümber. Ja oi, kui palju tühitähi ma märkama olen hakanud ning ka seda kui palju on meis mustreid, mille kohta me isegi ei küsi eneselt kas, miks ja milleks. Mistõttu olen hakanud vaatama kaugemale. Olen mõtisklenud, kui palju meie täiskasvanud elu mustritest saab alguse lapsepõlvest. Mulle näib, et lapsepõlve mõjutused meie eludele on märkimisväärsed ning meil tuleks neid eneses aktsepteerida ning teha rahu kõigega, mis hinge on kriipinud, et siis tänutundega teadlikult justkui uuelt lehelt alustada.

Uueks aastaks oleks mul kolm peamist soovi kõigile:

  • Olge lapsemeelsed. Kahe väikese lapse emana olen taasavastanud lapsemeelsuse, mis meil täiskasvanute maailmas kipub ära kaduma ja ununema. Lapsemeelsuse all pean silmas seda kui kergelt lapsed elu võtavad. Vaatamata sellele, et nende jaoks näivad teinekord mõned pisiasjad väga suurena, võtavad nad elu siiski loomuomase kergusega. Seda muidugi juhul kui me ei ole neid ära rikkunud kõikvõimalike käskude, keeldude ja hirmudega. Väikese lapse jaoks näivad elu, sünd ja surm ühtviisi loomulikud. Nende jaoks tundub kõik võimalik. Kui nad ei pea pidevalt erinevate tavade ja kommete hiiglaslikku kuhja kandma, siis tunnevad nad päris hästi, mis ja millal nende jaoks vajalik on. Nad lähtuvad iseendast, mitte sellest, mida neilt oodatakse. Lisaks veel ei tunne nad häbi ning julgevad seetõttu jääda igal hetkel iseendaks ning tunda erinevaid emotsioone vahetult, ilma, et peaks neid kuhugi hingesügavustesse matma, et siis kunagi hiljem neid psühholoogi visiidil otsima ja lahkama hakata. Aga ka seda vaid siis kui neid ei ole hirmu läbi õpetatud häbi tundma. Antud mõtteid ei ole ma kirja pannud selleks, et ümberringi hakkaks vohama enesekeskne anarhia, vaid selleks, et me pisut mõtleks kui kaugel või lähedal me iseendale oleme. Kas ja kui palju me julgeme olla vabad sellest, mida me teame ja tunneme iseendana, sellest sildist, mida elu meile etiketina otsaette on vorpinud ning mida kutsume iseendaks.
  • Teadvustage oma mustreid. Muutke neid! Meil kõigil on tohutult palju mustreid, mis teevad mõneti siin maailmas kulgemise isegi turvaliseks. Kuna need mustrid kipuvad päevast päevasse korduma ja kuna enamasti lävime pidevalt ka ühtede ja samade inimestega, siis oleme juba harjunad sellega, millised me oleme, kuidas omavahel suhtleme, sest tegelikkuses ei muutu mitte midagi, koguaeg on üks ja sama. Kui aga meie või mõni inimene meie suhtlusringkonnast muudab mõnda oma mustrit, siis tekib justkui pirakas auk seniste mustrite sisse ja korraks võib see isegi kohmetuks teha. Häirekell hakkaks justkui tööle, et kuskilt võib miski hargnema hakata nagu ikka kui ühes korralikus kudumis järsku auk on. Tegelikult on neid auke meile nii hädasti vaja. Need panevad meid elusana tundma, annavad võimaluse valida teine tee. Annavad võimaluse liikuda järgmise sammuni, milleks on elamine siin ja praegu.
  • Elage siin ja praegu. Oi kui palju on sellest räägitud, et meil ei ole ei minevikku ega tulevikku, on vaid olevik. Miskipärast ei jõua selle sisu ja tuum ikka meile just kuigi hästi kohale. Ma püüan siis pisut veel lahti mõtestada seda klišeed. Lihtsam on ehk aru saada kui ütlen, et jah meil on muidugi oma mineviku läbielamised ja kogemused ja nö elulugu. See kõik on rolli mänginud, et oleme täna kujunenud just selliseks nagu me oleme. Selleks aga, et tõeliselt tänases kohal olla, kogu oma tähelepanelikkuse ja avatud suhtumisega, selleks palun unusta nüüd ära kogu see minevik. Pean silmas, et ära ela enam seal, ära kujunda selle eilse päeva põhjal oma hoiakuid, mõttemustreid ja arusaama maailmast ning inimestest. Meie ja sisuliselt kõik meid ümbritsev on energia. Energia on aga pidevas muutumises. Äärmiselt rumal ja tagurlik oleks oma tänaseid suhteid, elusündmusi ja suhtumist iseendasse käsitleda vanadest mustritest lähtuvalt. Need lihtsalt ei toimi just kuigi edukalt enam tänases päevas.
    Tulevik on aga miski, mida tõepoolest olemas ei ole. Meil kõigil on peas vaid kujutlus mingit laadi tulevikust ning paljud meie probleemid saavad alguse tegelikult just sellest samast kujutlusest, mis ei ole täide läinud. Selle asemel, et elada oma elu pidevalt tuleviku nimel rahmeldades võiks kolida oma toimetamistega tänasesse päeva ning seejuures pisut vabamalt hingata. Mis muidugi ei tähenda, et meil sihid puuduksid. Otse vastupidi. Lihtsalt need sihid teeniksid sel juhul juba täna meid, mitte kunagi kuskil kauges tulevikus. See tähendab, et kui me isegi teeme midagi selle olematu tuleviku nimel, siis teeme seda nõnda, et ka juba täna, siin ja praegu naudime kogu protsessi ning hingame kohalolu rütmis, mitte ei punnita hambad ristis selle nimel, et ühel päeval elama hakata. Ka tähendab see seda, et me valime juba täna, milliseid tundeid soovime tunda, kas ja kuidas reageerida erinevatele olukordadele elus. Valime ka, mil viisil me inimestega suhtleme, kui palju panustame oma kohaloleku energiat inimestele enda ümber. Vaatamata asjaolule, et me kipume elama nii nagu elaksime igavesti ja nii nagu inimesed meie ümber elaks igavesti, tegelikkuses me ei tea iial, palju kellelegi aega antud on. Tõenäoliselt mõistame seda paraku kõige selgemalt aga siis kui oleme kaotanud mõne tõeliselt lähedase hinge. Kui me elame igat päeva täielikus kohalolus, siis ei jää meid painama mõtted, et mis ja kuidas oleks võinud teisiti olla või teha. Pigem mõistame siis meile antud aja väärtust ning ka seda, et miski maine ei ole igavene ning omamoodi elamise võlu seisneb ka selles.

Ükskõik, millise tee me igapäevaselt enese jaoks valime on igal rajal oma sihtpunkt ja saatus kui nii võib öelda. Kui aga muudame midagi oma harjumuspärasel teel, siis valime sellega uue haru oma teeotsal ning ka sellel on oma etteaimatav saatus. Seeläbi oleme ühtviisi nii loojad kui ka oma saatuse jüngrid. Kui suudame leida selles duaalsuses tasakaalu, siis kulgeb me rada mööda õndsuse kurve ja rahu käänakuid.

Imeliselt teadlikku Uut Aastat!

Autor: Annamaria Venski

 

Kommenteeri Facebookiga
Kui Sulle meeldis, mida lugesid, jaga seda ka teistega
0