Ärkvel olles tahan näha und, kus talvel päike, suvel sajab lund,
kus ööd on valged, päeval magamine pole patt,
kus vanurite elu pole noorte jalamatt,
kus tähistaevast puudutada saame,
kus igaühe väärtust oma hinges teame,
kus maasikaid võib lumelt korjata,
kus valitsust ei ole vaja orjata,
kus rahal puudub väärtus nõnda suur,
kus suureks kasvada on õigus igal puul,
kus pole piire, vaenu, raevu, purunenud lootusi,
kus must on samalajal valge ja täidab igaühe ootusi,
kus emad lapsi sõjast koju ootama ei pea,
kus ausus, julgus, ustavus on moes ja hea,
kus pole Sind ja pole mind, vaid kõik on üks, on meie,
kus maailm pole see, mis oli veel ta eile…
Ärkvel olles tahan näha und ma veel,
kus maailm pahupidi ruttab uute unistuste teel…
Autor: Annamaria Ala
