Nii kiired ja tegusad ajad on olnud, et kõigest vist ühe korraga kirjutada ei jõuagi. Oleme oma elu mandril nüüd kokku tõmmanud ja täitsa ametlikult kohe Hiiumaa elanikud. Henril oli vahepeal lasteaia lõpupidu ning nüüd naudime suverõõme või noh eks neid väljakutseid on ka ikka üksjagu ette tulnud tegelikult… Sellest kõigest nüüd siin ka kirjutan.
Simo on krundil toimetamisega nii kaugele jõudnud, et olulisemad ettevalmitsused on tehtud. Isegi välikemps on püsti pandud ja nüüd käib tal vilgas ehitus kuuri kallal, kuhu loodame mõne nädala pärast ka väikse kööginurga ning magamisaseme sisse sättida seniks kuni saunamaja ehitus käib. Kuna mul on hetkel puhkus, siis sättisime end krundil telgiga sisse. Nii mõnus on kõik koos oma kodupaigas olla ja lapsed panevad ka muidugi tööle hea meelega käed külge, nii on Simol ka lustakam. Ma ikka imetlen alati kõrvalt kui Simo aja maha võtab keset ehitust ning annab lastele võimaluse protsessist osa saada, seletab neile, mille jaoks miski vajalik on ning lapsed saavad tunda end osana niivärd tähtsast tegemisest nagu seda on kodu ehitamine.
Oleme kokku nüüd viis ööd krundil ööbinud ja kui esimesed päevad olid väga idüllilised, põnevad ja eksootilised, siis tänaseks olen ma ikka päris mitu peatäit nutta ka juba saanud. Aga millest siis alustada… Hetkel on meil krundil võrdlemisi askeetlikud tingimused. Ööbime telgis, süüa teeme lõkkel, ujumisriideid kuivatame toigaste otsas ja nii me seal kulgeme. Õigem oleks öelda ikka, et askeldame, kuna toimetamist on seal ikka üksjagu. Ainuüksi hommikupudru keetmine võtab nii palju aega, et ma jõuan ikka ja jälle kokku lugeda päevi, mis puhkuse lõpuni on jäänud ning omajagu eksistentsiaalseid arutelusid iseendaga maha pidada. Ja kui see kaua keedetud puder lõkkelt tõstes ümber lendab, siis tulevad ikka korralikud krokodilli pisarad silma. Lihtsalt see kõik, mis muidu saab möödaminnes tehtud, võtab ühtäkki nii palju aega ja energiat.
Kui ühel hetkel siiski hommikusöök söödud ja tahad hakata lõkkel keedetud kohvi nautima, kuid avastad, et kohvikoor ei ole kuumale suveilmale piisava vintskusega vastu pidanud, siis mõistad kui iseenesest mõistetavana me võtame oma tavapärast elu ja selle mugavusi. Õnneks on pudru keetmisest järgi veel pisut mandlipiima ja kohv saab siiski õige meki. Ja siis on käes aeg telgist madratsid välja vedada, et öö jooksul nende alla kogunenud kondents ära kuivatada. Ja kas ma mainisin juba kui mitu korda ma öösiti palavuse ja lämbe õhu tõttu telgis üles ärkan?! Taaskord taban end mõttelt, mitu päeva puhkuse lõpuni on jäänud ning millised ootused mul puhkusele olid. Plaanisin ju rohkelt koos lastega joonistada, maalida, meisterdada ja isegi oma raamatu kirjutamist jätkata üle tüki aja. Ja siis mõistan, kui salakavalad need igasugused ootused ja lootused ikka tegelikult on. Eemalt vaadates näivad nii kütkestavad ja ahvatlevad, kuid kui päris elu puuga pähe lajatab, siis variseb kogu miraaž kokku ja saan taaskord olulise õppetunni kohalolust või nagu Simo ise ütleb, et kõik on mõtestamise küsimus. Niisiis kas ma tahan olla ohver, ennast haletseda ja nina krimpsutades ringi käia…või ma valin olla kohal, võtta igast hetkest parim, õppida ning areneda?! Ma otsustan valida selle viimase, mistõttu keeran nüüd vaatenurga ümber ning räägin hoopis kõigest ägedast, mis meil toimunud on.
Esiteks oleme tuttavaks saanud ülitoredate naabritega. Ühed naabrid lubavad oma kraanist meil vett kasutada ja tutvustasid meile otseteed lähima ujumiskohani, mis otse nende hoovist läbi läheb ning lubavad meil lahkelt seda teed kasutada ja avastasime endalegi üllatuseks, et koduuksest värskendava supluseni on vaid ca 500 meetrit. Ja milline vaade seal on, eriti õhtul loojuva päiksega, lihtsalt imeline! Ja teised ülitoredad naabrid jällegi jagavad meiega elektrit seniks kuni enda oma ootame ning pakkusid välja, et võime lastega nende õuepaviljonis joonistada ja lauamänge mängida. Sest olgem ausad, näha on, et lastel on pisut ikka toaigatsus ka tekkinud. Õues on küll vahva ja põnev, kuid kuumus ja see, et me pole veel päris mõnusalt õue ala sisse jõudnud sättida, teeb ikka oma töö. Vot ja siis sellistel hetkedel süda täitub tohutu tänulikkusega ja mõtled, kui väga meil on ikka vedanud, et sellised inimesed ümber on.
Lisaks oleme jõudnud kahel korral käia perega ka Tuleviku Leiutajate Klubis. See on üks eriliselt kihvt ettevõtmine. Nimelt käib iga nädala või paari tagant mõne eriala esindaja lastele oma ametit tutvustamas. Nii oleme käinud tutvumas kilekottide hingeelu ja tootmisega DagöPlastis ning kohtunud juba ka geneetikuga, kes põnevas töötoas aitas mõista, mis on geenid, DNA jms. See on taaskord üks kummaline ja tore juhtuste kokku langemine, et Hiiumaa pakub lastele selliseid tegevusi, millest ise juba mõnda aega unistanud oleme.
Tõeline eksootika on meie jaoks ka see, et iga päev kappavad meie krundilt läbi ka hobused. Suure loomasõbrana tahab Arabella muidugi iga kord tormata neile ka pai tegema. Eriti põneva vaatepildi osaliseks sai Simo ühel päeval kui krundilt kappas läbi ca 30 hobust (videot selle kohta saad vaadata Instagrami kontol). Tõeliselt võimas tunne ikka!
Siin, looduserüpes olen viimasel ajal tihtilugu tundnud kui väike see inimene ikka looduse kõrval on. Selles on nii omamoodi võlu kui ka tohutult aukartust…
Meie pere tegemistel, kodu loomisel ja loodusrännakutel Hiiumaal saad kõige paremini silma peal hoida Instagramis @annamaria.venski
Kohtumiseni, ikka Hiiumaal!
Annamaria Venski
