Mõni aeg tagasi sai meie Henri juba 7-aastaseks. Küll see aeg lendab ikka kiirelt! Meie elus toimuvad pidevalt 7-aastased tsüklid ja kahtlemata on seetõttu tegemist ka väga erilise vanusega, mis kätkeb endas palju muutusi ning transformatsiooni. See on aga mõne teise postituse teema juba. Hetkel räägin hoopis sellest, kuidas me korraldasime ühe läbi aegade meie pere kõige ägedama laste sünnipäeva.
Õige sünnipäeva päev algas sel aastal pisut teisit, kuna Henrist on vahepeal saanud koolilaps ning seetõttu päris vaba perekeskset päeva me seekord ei teinud nagu meil tavaks on olnud. Küll aga oli äratus samasugune nagu ikka – tordi ja lauluga. Juba mitu päeva varem uuris ja püüdis Henri veenduda, et kas me ikka äratame ta lauluga üles. Ka koolis sattus väga põnev ja vahva päeva olema, kuna just Henri sünnipäeval juhtus neil olema orienteerumine ja lisaks tõsteti teda ka toolil seitse korda üles. Õhtupoole läksime aga perega matkale. Ka Simo vennatütar oli meiega kaasas ja lastel jätkus lusti ja avastamisrõõmu küllaga. Meie jaoks on looduses ja eriti just mere ääres käik alati tohutult väestav ja tasakaalustab pere energiat. Nagu juba tavaks on saanud, siis leidsime jalutades ka erinevaid loodusaardeid. Nii said kaasa võetud ka mõned põnevad kivid ja linnusuled ning maitseelamuseks proovitud kadakamarju. Tüdrukud arvasid, et oma sünnipäeval tahaksid nad järgmine kord kivijahti ja lillejahti pidada. Nii vahva, et lastele piisab tegelikult palju vähemast ja lihtsamast, kui me arvame ja tabasin end mõttelt, et tihtilugu korraldame uhkeid laste pidusid vist rohkem ikka iseenda pärast… Sünnipäevale vääriliselt saatis meie päeva õhtusse imeline päikeseloojang. Loodan, et ka Henri ise jääb seda päeva mäletama helgusega ja sooja tundega nagu mina.
Lastele korraldatud sünnipäevapidu planeerisime aga juba tükk maad enne selle toimumist. Pöidlad peos lootsime, et ka ilmaga veab, kuna otsustasime teha metsa sünnipäeva. Tegelikult olen juba aastaid tahtnud taolist vabaõhu pidu lastele teha ja nüüd Hiiumaal elades olid kõik tingimused selleks olemas. Ehkki meil oli ka väga vahva varuplaan, siis õnneks olime ilmaga eriliselt õnnistatud ja saime kogeda mõnusat päikesepaitust. Kui kõik külalised olid kohale jõudnud alustasime aaretejahiga. Õigemini sellele eelnes üks korralik ja lustakas soojendus, kus muuhulgas said soojaks tehtud ka kõrvad, silmad ja suu. Eks ikka selleks, et paremini metsas orienteeruda. Aaretejahile asusid lapsed aga sellise kiiru ja hooga, et tükk tegemist oli nende kannul püsimisega. Kui lapsed vihje põhjal erinevate punktideni jõudsid, siis leidsid nad eest loodusteemalise küsimuse, millele õigesti vastates said nad järgmise vihje teada. Nii näiteks tuli juttu sellest, milline loom on kõige parem ronija Eesti metas, milline on Eesti kõige väiksem lind ning milline loom sel aastal Hiiumaale elama kolis. Lapsed olid äärmiselt nutikad ja kambakesi leiti vastused kõigile küsimustele. Pidin isegi vahepeal küsima, mida nad küll söövad, et nii targad on ja tõdesin, et nii tervislikke valikuid ma isegi ei osanud oodata vastusteks. Aardeni jõudes leppisime kokku, et selle võtab lahti sünnipäevalaps. Ja aaret ei kaevanud me mitte maa sisse, vaid sokutasime kohvriga hoopsiki puu otsa. Kohvrist sai iga laps endale kaunistamiseks maski, mullitaja ja õige pisut ka maiustusi – ikkagi pidupäev ju!
Kui aaretejahile järgnes vaba mäng ja trall, siis mõne aja pärast tutvustas Simo lastele lõkke meisterdamist ja tulega ümber käimist ning seejärel hakkasime lõkkel küpsetama tokisaiu. Igaüks otsis endale metsa alt just paraja suurusega toki, mille otsa tainast kerida sai. Tegin sutsuke tervislikuma taigna täisterajahust ent see retsept vaiab veel täiendamist, kuna tulemus oli sutsuke puine. Lõkkel küpsetamise kogemus oli siiski seda väärt ja elamus omaette. Me püüame ikka lapsi loodusele ja seal toimetulekule aina lähemale tuua, kuna nii oluline on tunda end osana loodusest. See annab eluks palju juurde ning eneseteostus ja toimetulek on miski, mis meile isiksusena palju kaasa annab.
Ehkki meil olid varuks mõeldud ka mitmed mängud lastele, siis osutus lisaks metsaalusele popiks kohaks ka meie glämpingu telk, kus lapsed joonistasid, meisterdasid ja ka niisama hullasid. Nii said lapsed mõnusalt vabas vormis möllata ja ka täiskasvanud omavahel jutustada. Tõeliselt mõnus ja värskendav oli istuda oma metsatukas selle melu keskel, rääkida hingekosutavaid jutte ning juua sooja teed õhtuse päikese kumas. Mitmel korral tundsin justkui istuksimegi juba oma maja terrassil oma armsate külalistega. Eks see peaaegu et nii oligi, sest just õige tunne, inimesed ja hetkes olemise rõõm on see, mis meelde jääb ja Kodu võib vabalt olla ka lageda taeva all kui seda oma hinges kanname ja loome.
Igaljuhul saime palju tagasisidet, et see oli üks ägedamaid sünnipäevi ning elamus ka meie endi jaoks. Nüüd oleme ka kogemuse võrra rikkamad ning järgmine kord mõtleme kahtlemata taas midagi vahvat just looduses välja. Muidugi on ka meil veel arenguruumi (näiteks tokisaiade taigna osas:)), kuid üks eriliselt meeldejääv elamus oli see kogu pere jaoks ja kindlasti jätkame seda traditsiooni. Lihtsuses peitub võlu ja kõige tähtsam on ju tunne, kogemus ja mälestus, mida endaga eluks kaasa saame võtta…
Ilusat ja värvilist sügise jätku!
PS. Hiiumaal on nii ilus praegu ja linnud asuvad juba rändele, niiet on mida vaadata ja kogeda. Ma ise olen sel aastal sügisesse kuidagi eriliselt armunud ja soovitan väga Hiiumaa fännidel just ka sügist siin kogeda, sest see on hoopis teistmoodi äge ja rikastav kui suvi siin.
Meie pere tegemistel, kodu loomisel ja loodusrännakutel Hiiumaal saad kõige paremini silma peal hoida Instagramis @annamaria.venski
Kohtumiseni, ikka Hiiumaal!
Annamaria Venski
