Ühel õhtul vaatasime Simoga ajas tagasi, millised on meie 10 aastat teineteise kõrval olnud. Just nii palju on möödunud sellest muinasjutu väärilisest kohtumisest, mil sisuliselt esimesest hetkest teineteist välja valisime…
Nii nagu see pilt on ka meie kooselu olnud lihtne ja ehe ning alati on ruumi hoitusel, toetusel ja üksolemisel. See ei tähenda tingimata kõiges üksmeelt ja lillelisi argipäevi, ent see tähendab, et igal hommikul ärgates valime taas teineteist. See tähendab, et me päriselt tahame olla üksühe kõrval. Tahame mõista, hoolida ja koos kasvada ning areneda. Tahame liikuda samas suunas ja teineteist inspireerida. Tahame igas päevas olla aina enam iseenda moodi arvestades ja aksepteerides seejuures teineteist autentselt. Selleks oleme loonud ruumi, kus me mõlemad saame ja julgeme olla nii oma valguses kui varjus. Me austame, hoiame, toetame ja julgeme olla ausad ning püüame mõista ja näha kaugemale, kui igapäeva möllus ja emotsioonides tormav maailm seda enamasti teeb.
Meile on palju öeldud, et inspireerime paarina, eriti just viimase aasta jooksul. Ma ei oska öelda, mis ja miks jääb meie puhul nii eriliselt silma. Tean vaid, et oleme esimesest hetkest teineteisega saanud olla just sellised nagu me oleme. Nii hea ja kerge on koos olla. Mis ei tähenda, et poleks raskusi ja väljakutseid. Aga ka neil hetkedel on alati teadmine, et oleme teineteist valinud ja sellele valikule pühendunud. Selle asemel, et mure või rahulolematuse korral näidata näpuga teineteise suunas, vaatame ennekõike peeglisse. Me mõistame, et teine inimene on tihtilugu meie tunnete peegel, läbi mille meil endal on võimalik areneda, kui seda vaid soovime. Lugupidamisest teineteise vastu ei ole meil käske, keelde ega reegleid. Oleme orgaanilised ja vabad oma valikutes ja loome igas päevas oma suhet uuena just nii nagu parasjagu meie jaoks parim on. Avades end hingepõhjani julgeme olla haavatavad teineteise ees. Ja seeläbi ka armastada täiel rinnal. Ilma end tõeliselt avamata ei ole võimalik kogeda sügavat armastust. Me lähtume iseendast, teineteisest ja ühisest tervikust, mitte kellestki ega millestki muust ümbritsevast. Hiljuti ütles üks väga armas lähedane inimene, et meiega koos on alati hea olla ja ilus on vaadata, kuidas leiame ka erimeelsuste korral tee, et üksüht kuulata. Just teineteise märkamine ja mitte lihtsalt kuulamine, vaid ka kuulda võtmine on suhte puhul tugevaks vundamendiks. See kõik eeldab aga siirast hoolimist ja tahet olla parim versioon iseendast nii enese kui teiste heaks.
Kui mainisin, et meie suhe on olnud lihtne, siis ei pea ma silmas roosamannalist ja elu raskustest kõrvale hiilivat teekonda. Lihtsus peitub eheduses ja julguses päriselt elada kogu oma kogemuste pagasi ja tunnete spektriga. Meie oleme suhtes iseenda jaoks, mitte kogu maailmale näitamiseks. Mistõttu ei ole meie jaoks oluline glamuur ja see, kuidas me väljapoole paistame. Meie kahekesi koosolemised täidavad hinge ja hoiavad suhet värskena, ent sellest vaat et olulisemadki on meie argipäevad. Nagu ma alati ütlen – elu koosneb pisiasjadest. Korraks ennast üles lüüa ja naeratada ilusa pildi jaoks suudab igaüks. Kuidas aga seda pilti koos hoida ja väärtustada ka siis, kui elu teeb oma ootamatuid käike ja igakülgselt proovile paneb, see on juba märksa peenem kunst ja taandub sellele, mis meie jaoks päriselt elus oluline on ja kui palju oleme valmis iseennast ja oma kaaslast päriselt armastama. Seal, kus on tõeline armastus, seal on mõistmine, hoolimine ja lugupidamine. Seal on vaba tahe armastada ja olla armastatud…
Rohkem hoolimist ja märkamist meile kõigile!
Minu loomingul ja meie pere tegemistel saad kõige paremini silma peal hoida Instagramis @annamaria.venski
Kohtumiseni, ikka Hiiumaal!
Annamaria Venski
