Kas oled tundnud vahel, kuidas mõni koht justkui väestab Sind ja annab elule värskust ja värve juurde?
Just nii on meiega Hiiumaal. Lõpuks on käes see aeg, mil hakkame ellu viima oma aastatepikkust unistust kolida merelähistele männimetsa. Meri ja männid on miski, mis on mind alati köitnud ja pole ka ime, sest isegi teaduslikult on tõestatud, et männid ja mereõhk on mõnus sümbioos, mis toodab negatiivseid ioone. Need omakorda aga mõjuvad vaimule positiivselt, kuna tõstavad meeleolu ja vähendavad stressi. No vot ja just sellise idüllilise keskkonna kodu loomiseks leidsimegi Hiiumaalt.
Aga miks ikkagi Hiiumaa? Mis ma oskan kosta. Ega enne Simoga kohtumist olin isegi Hiiumaal vast korra vaid käinud. Kuna Simo juured on Hiiumaalt pärit, siis oleme kogu meie kooselu jooksul Hiiumaa suvekodus ikka päris palju puhkamas käinud ja iga korraga olen minagi sellesse paradiisisaarde aina enam ära armunud. Ühel hetkel hakkaski kripeldama, et need Hiiumaal käigud võiks ikka vähe pikemad olla. Kui nüüd jõulude kanti Hiiumaale päris oma krundi ostsime ja tasapisi kõigile teada oleme andnud, et hakkame saarele suvekodu asemele hoopistükis päris kodu ehitama, siis lisaks üllatusele ja positiivsele kadedusele (paljud lihtsalt ütlevadki otse, et kadedaks teeb) olen kõige enam kuulnud küsimust: miks just Hiiumaa?! Tavaliselt ei oskagi ma ühest vastust kohe anda, kuna see armastus Hiiumaa vastu koosneb nii paljudest erinevatest tahkudest. Nii püüangi nüüd kokku võtta seda tunnet ja otsust siin, ehkki sõnadesse ta päris nagu ära ei mahugi..
Hiiumaale tulles tabab mind alati see tunne, et olen heas mõttes ära ja eemal. Siin ei ole nii, et saad iga hetk saarele tulla või suvalisel ajal ära minna ja selles on oma võlu. Tihtilugu langeb justkui mingi koorem seljast kui praamiga Hiiumaale jõuame ja samas on tunda õhus kerget nukrusenooti kui jälle praamiga mandrile jõuame. See saarele tulek ja minek on ka alati omamoodi protsess. Lihtsalt vaatad merd ja igakord leian end imetlemas kui aukartust äratavalt võimas see meri ikka on. Ükskõik kas sillerdab tasaselt päiksekiirtes või tormab laintevahus. Ikka ja alati mõjub kuidagi eriliselt ja esmakordselt.
Siinne loodus on nii mitmekesine ja mõnusalt kompaktselt vahelduvad erinevad metsad ja rannaääred. Kui ühel pool saart võid võtta tuulevaikuses päikest, siis samal ajal teiselpool võid vallutada laineid Eesti surfiparadiisis. Võid imetleda merelt tõusvat päikest ja õhtul taaskord mere ääres nautida päikseloojangut. Mitte kuskil mujal ei ole ma kohanud nii mitmekülgset rannajoont. Saab nautida nii liivast rannariba, kiviklibu randa, kui ka privaatseid soppe kõrkjate vahel. Ja mereäär on see eriline miski, mis maandab meid kõiki peres. Lisaks on mind alati tõmmanud suurlinnast enam väikeste ja koduste kohtade poole. Hiiumaa ongi minu jaoks parajalt intiimne ja kodune ent samas piisavalt avar, et oleks ruumi igaühel olla.
Ja üleüldse mulle meeldivad hiidlased. Minu kogemuse põhjal ei tule hiidlane omavoliliselt oma nina toppima sinu ellu ent samas on siiralt huvitatud kui jagad temaga oma elu ja tegemisi. Lisaks on nad töökad, lõbusad, abivalmid ja sõbralikud. Selle kõige juures on neil aega, et lihtsalt olla. Vot see lihtsalt olemine ja elu väikeste hetkede märkamine tuleb ka mul endal just Hiiumaal miskipärast kõige paremini välja. Siin saab aeg ja ruum otsekui teistsuguse tähenduse. Ja nendes elu lihtsates hetkedes on tihtilugu peidus just see kõik, mida me elult otsime ja taga ajame. Häda on ainult selles, et meil pole tihtilugu aega märgata neid hetki. Kuid elu koosnebki pisiasjadest ja nendest väikestest hetkedest. Kui tormame oma elus aga pöörasel kombel ringi, siis pahatihti ei saagi me oma enese elust täiel rinnal osa. Hiiumaal on aga mõnus. Kuhu sa siin ikka nii väga kiirustad. Pigem kuulad linnulaulu, vaatad looduse värvidemängu ning hingad värsket ja puhast õhku kopsud täis, et tunda elu eneses pulbitsemas. Need on need mõnusad ürgsed hetked, kus võid tunda, et oledki päriselt osa loodusest ja elumängust tervikuna.
Vahel mulle tundub, et siin oleks ma justkui rohkem ärkvel. Ma lihtsalt näen, kuulen ja märkan kõike pisut enam. Elu oleks nagu elusam siin saare peal ja ma naudin tohutult seda eneses ja oma elus päriselt kohalolemist. Praegu neid ridugi siin kirjutades on mu ümber kõrvupaitav vaikus ja vaatan aknast, kuidas puud vaikselt kiiguvad, linnud tiirutavad ringi ning taevas värvub õhtukumas. Taban, kuidas silmad ka keset kirjutamist vahepeal rändavad silmapiirile ning otsekui hüpnotiseeritult vajun sellesse hetkesse kuniks tuleb uus mõte, mida kirja panna. Nii mõnus on lihtsalt olla, kirjutada ja end sellesse protsessi vahepeal ära kaotada. Sest kiiret pole kuhugi ja ma tean, et mul on olemas kõik, mida eluks vajan ning nii hea, kerge ja lihtne on olla…
Olen tohutult tänulik, et Hiiumaa õpetab mulle olemist, kergust ja lihtsust. Tunnen, et saan nii aina enam enese pärisosale lähemale ja kõik ebavajalik saab otsekui kiht kihi haaval kõrvale heidetud. Ja mõnus on olla nii.
Meie pere tegemistel, kodu loomisel ja loodusrännakutel Hiiumaal saad kõige paremini silma peal hoida Instagramis @annamaria.venski
Kohtumiseni Hiiumaal!
Annamaria Venski
