Talvega kaasnev pime aeg mõjub miskipärast paljudele raskelt ja muserdavalt. Pimedam aeg paneb meid rohkem enesesse vaatama, tahame me seda või mitte.
Tegevused muutuvad tubasemaks, ei kipu enam nii palju ringi käima ja toimetama kui soojal ajal. Meie tähelepanu ei ole niivõrd enam välisel ja esile saavad kerkida mitmedki sisemised protsessid. Kui aga ei ole harjunud enesesse vaatama ja vaikuses olema, siis võib mõjuda see ühtäkki kuidagi võõralt ja isegi ebamugavalt. Tahame ju ikka elada pigem võimalikult mugavat, lõbusat, kerget ja muretut elu. Iseenda sisemaailmaga silmitsi seismine ei pruugi seda aga alati sugugi mitte olla. Kui oleme harjunud “orav-rattas” ringi jooksma ja oma tähelepanu ja fookust pigem enesest väljaspool hoidma, siis võib äkitsene rahu ja vaikus päris ebamugav olla. Alguses ei oskagi kohe kuidagi olla, mingi rahutus on sees ja tahaks niheleda muudkui ühtpidi ja teistpidi. Aja jooksul on meisse tõenäoliselt kuhjunud hulgaliselt välja elamata tundeid ja võimalik, et me pole paljusid asju enda jaoks isegi selgeks jõudnud mõelda.
Kas aasta pimedam aeg on tõesti nii muserdav või peidab eneses hoopis võimalusi uuteks algusteks?!
See, kuidas me erinevaid olukordi oma elus kogeme on suuresti meie vaatenurga küsimus. Vana hea klassika, kas klaas on pooltühi või pooltäis? Kas me näeme teel takistusi või võimalusi? Iga takistuse taga on alati peidus ka võimalus, kui oskame õiges suunas vaadata.
Tänapäeva kiires kapitalistlikus maailmas oleme keeranud loodusliku kella pisut tagurpidi. Kipume talvel tööd rabama selleks, et suvel puhata saaks. Samas kui kõik loodusrütmid meie ümber hoopis vastupidist teevad. Mida rohkem õpime märkama loodusrütme ja mõistame et oleme osa loodusest kui tervikust, seda harmoonilisem elu on.
Siis kui päevad lähevad pikemaks kevadel ja kõik tärkab, on ka inimestel aeg toimekamaks muutuda. Suvi ongi rohkete tegude aeg. Sügis aga viljade noppimiseks ja talviseks puhkuseks valmistumise aeg. Talv loob meile aga imelisi võimalusi puhata ja lihtsalt olla. Kogu tsükkel kevadest sügiseni on tegelikult üks suur ettevalmistus talveks, mil asjad saavad settida, et võiks taas sündida midagi tõeliselt uut. Seda lihtsalt olemist, enesesse vaatamist, puhkamist ja välismaailmast enese välja lülitamist on meil vaja selleks, et jääda inimesteks. Inimeseks, kes on osa elavast loodusest, mitte robot masinlikus maailmas. Et olla armastavad, hoolivad, kaastundlikud, empaatilised ja samas elada parima versioonina iseendast parimat versiooni oma elust.
Ratsionaalne meel hakkab muidugi kohe vastuväiteid leidma. Ei saa ju ometi mitte midagi tehes lihtsalt jalgu seinale visata. Aga mõte ei olegi selles. Mõte on teadlikult iseendaga suhestuda, et näha ja mõista, kuidas igaks asjaks on oma aeg, kuidas elu toimub tsüklitena ning, et elu on täis võimalusi, kui harjutame end niipidi mõtlema.
Võta pimedamal ajal hetki, et ennast kuulata ja märgata. Pane tähele, mis tekitab sinus sooja ja mõnusat tunnet, mis aga mõjub eemaletõukavalt. Millele pühendad oma aega ja energiat suure rõõmuga, mille jaoks pead aga punnitama. Millised inimesed, olukorrad ja tegevused sind laevad, kes ja mis aga sind energiast tühjaks imevad. Kui sa kunagi varem seda teinud veel ei ole, siis võta üks märkmik ja hakka pidama päevikut. Pane sinna kirja ka vastused eelpooltoodud mõttekäikudele.
Päevikusse kirjutamine ja iseendas toimuva üles märkimine on oluline erinevate protsesside märkamiseks. Sa ei pea üldse mõtlema, mida ja kuidas kirjutada, see ei ole mõeldud hiljem üle lugemiseks, vaid protsess ise on oluline. Lisaks annab oma käega läbi kirjutamine palju enam selgust ja arusaamist. Jälgi oma mõtteid, uskumusi ja harjumusi ning hakkad märkama, mis sind teenib ja mis sulle hoopis kaikaid kodaratesse loobib. Vali kogeda elu sellisel moel, et sa oleksid oma eluga rahul. Selleks ei pea sa mitte oma eluga rahu tegema, vaid muutma seda, mis sulle ei meeldi või sind häirib ja looma rohkem seda, mis pakub sulle rõõmu, paneb hinge helisema, silmad särama ja inspireerib.
Tee igas päevas kasvõi mõni väike muutus, aga ole järjepidev. Oluline ei ole mitte teha kiirelt suuri samme, vaid järjepidevalt jätkusuutlike samme, sest need loovad püsivaid muutusi.
Ole iseenda päike selles pimedas ajas!
Artikkel ilmus Holistika.ee lehel November 2020
Autor: Annamaria Venski
Tule ütle tere ka Instagramis @annamaria.venski
PS. Nüüd ilmub Hingepesal ka uudiskiri, mis toob Sinuni need kõige kõigemad lood ja magusad eksklusiivsed pakkumised. Liitu kodulehel!
