Olen tähele pannud, et tavapärased mänguasjad kipuvad meie peres pigem seisma jääma ja tolmu koguma. Mistõttu olen jõudnud arusaamisele, et lastele ei olegi tegelikult mänguasju kui selliseid vaja. Ja vaatamata sellele arvan siiski, et lapsed õpivad ja kogevad elu suuresti läbi mängu. Mida ma selle kõigega öelda tahan on see, et lastel pole vaja mitte mänguasju, vaid vahendeid, mis võimaldavad neil elu mõista ja läbi mängida, ennast arendada ja proovile panna ning oma loovust kasutada. Selleks sobivad tihtilugu kõige paremini hoopis asjad elust enesest, need mis annavad edasi nö päris elu kogemist. Eriti tore kui need on aga lapsele ka käepärast mõõtu, et hõlbustada kasutamist ja tagada edukogemus. Oluline on ka, et kasutatavad vahendid ei oleks liialt lihtsad ega ka liialt keerulised, et hoida huvi üleval.

Seni pole meie lastel (Henri 5a ja Arabella 3a) päris oma tuba veel olnudki, kuna maja ehitus on pooleli ja ei ole varem ka erilist vajadust tundnud selleks. Mõned nädalad tagasi aga mõistsin, et miski on koduses pildis valesti. Elutoas on siin seal laste asjad, mille puhul tean, et neil on huvi nende vastu, kuid ometi keegi väga ei mängi nendega ja pigem tärkab huvi siis kui õde või vend teise asju ise hoopis avastama soovib hakata. Siis on vaja oma vara justkui sissetungija eest tulihingeliselt kaitsma hakata. Olles viimasel ajal end kurssi viinud Montessori põhimõtetega lõi mul ühel hetkel justkui pirn peas põlema. Õhtul kui Simo töölt koju tuli käisin välja hiilgava idee teha magamistoast lastetuba. Mis tähendab aga, et seniks kuni kogu maja valmib, peaksime meie magama elutoas. Hoidsin korraks hinge kinni, kuna polnud sugugi kindel, kas Simo sellest ideest sama vaimustuses on kui mina. Kuna aga muutust elukorralduses oli tõepoolest meil kõigil vaja, siis oli Simo asjaga niivõrd päri, et veel samal õhtul hakkasime asju ümber tõstma. Eelnevalt olin ära sorteerinud juba ka laste mänguasjad (vaatamata minimalismi armastusele ka meil neid siiski siit sealt koju on aja jooksul rännanud pisut rohkem kui neid päriselt vaja on), raamatud jms ning võisin kindel olla, et lastetuppa ei satu ühtegi üleliigset kilakola.

Nüüdseks on uue elukorralduse rakendamisest möödas paar nädalat ja tulemusi on selgelt märgata. Lastel on tõepoolest huvi oma toas mängida. Kuna kummalgi on ka mõtteliselt oma nurk toas ehk et ühte seina panin asjad, mis on rohkem Henri pärusmaa ja teise seina Arabella omad, siis neil oleks justkui tekkinud oma turvaruum, kus rahulikult ja keskendunult toimetada. Palju vähemaks on jäänud laste omavahelised nägelemised. Üleüldine läbisaamine on paranenud ja samuti on nad teineteise suhtes hoolivamad ja tähelepanelikumad. Ma ütleks, et kogu kodune õhkkond on palju mõnusamaks muutunud. Täiesti uskumatu kui suurt mõju võib avaldada täiskasvanu jaoks väiksena näiva muutuse ellu viimine.

Kuna olen Maria Montessori lähenemisest nii lummatud, siis tasapisi viin kogu majapidamises muutusi sisse, et nii meil suurtel kui lastel oleks võimalikult mõnus kodus olla. Olen aru saanud, et kui tahame lastelt teatavat iseseisvust oma asjadega ise toime tulla, siis keskkonnal ja kasutatavatel vahenditel on tohutult suur roll selles. Ei piisa vaid õpetamisest ja järjepidevast meeldetuletamisest. Kui ikka hambahari asub kuskil kõrgel, milleks on vaja suurt tooli ronimiseks kohale vedada, siis ei teki väiksel inimesel motivatsiooni ise hambaharja järele sirutada. Kui esikus ei ole lapsele sobilikus kõrguses nagi ja kohti kuhu õueriideid panna, siis on need päeva lõpuks tõepoolest pigem maas või kuskil hunnikus. Jne jne, seda nimekirja võib jätkata päris pikalt tegelikult.

Kui me lastelt midagi ootame, siis tasub esmalt küsida endalt mitmeid olulisi küsimusi:
*Kas antud ootus on üldse eakohane?
*Kas lapsele on rahulikult ette näidatud, kuidas miskit õigesti teha?
*Kas me ise oleme eeskujuks või talitame teisiti ja peres kehtivad topeltstandardid?
*Kas lapsele on loodud soodsad tingimused antud ootuste täitmiseks?
*Kas laps on vaimselt ja füüsiliselt üldse võimeline hetkel neid ootusi täitma?

Lastele väga meeldib tegelikult koostööd teha, ennast proovile panna, ennast teostada, uusi oskusi õppida ja ellu rakendada, korda hoida jms. Meie roll on aga luua soodsad tingimused, mis neid toetaks ja mõista ka seda, et päevad pole vennad.

Nii nagu ma tasapisi viin sisse muutusi meie koduses keskkonnas, nii olen hakanud välja vahetama ka tavapäraseid mänguasju hoopis erinevate lastesõbralike vahendite vastu. Laias laastus öeldes on varasematest laste asjadest alles jäänud legod, magnet konstruktorid, autod, erinevad muusikariistad, nukumaja, nukud ja nukunõud ning muidugi hulgaliselt raamatuid, lauamänge, puslesid ja kunstivahendeid. Laste asjade korrastamise ja väljavahetamise mõju ei saa samuti alahinnata meie pere positiivsete muutuste osas. Kui lastele mängimiseks mõeldud asjad on päris eluga seoses, siis on neil palju suurem huvi nende vastu, kuna need võimaldavad lastel maailma enese ümber lahti mõtestada ja läbi mängida. Omast kogemusest ütleks, et nad püsivad ühe tegevuse juures ka pikemalt ja keskenduvad rohkem. Asjade välja panekul järgin mõtet, et vähem on rohkem. Kõik ei pea korraga lastele silma- ja käeulatuses olema. Palju huvitavam on asju aegajalt hoopis vahetada.

Otsides lastele käepäraseid, asjalikke ja ka loodussõbralikke vahendeid (ega see sõna “vahendid” mulle väga meeltmööda pole, kuna kõlab liialt akadeemiliselt, aga muudmoodi ka ei oska nimetada neid asju), kulus mul algselt päris palju aega, et miskit leida ja pisut peavalu tekitas mõte erinevatelt lehtedelt ja välismaalt tellimine. Õnneks sattusin lõpuks kohalikule Sirena veebipoele, kus leidsin ühest kohast suurem osa sellest, mis esialgu vajalik näis ja vastas minu nõudmistele. Kusjuures need nö vahendid on osutunud palju mitmekesisemaks, kui ise esmapilgul arvanud oleks. Lapsed leiutavad hoopis omanäolisi mänge neist. Ma ikka jätkuvalt pea igas päevas vaatan ja imestan, kui loomingulised lapsed on, kui vaid lasta neil vabalt tegutseda. Ehkki kiusatus on ikka vahel raamistik ette anda, siis laste loovuse ja loomingulisuse huvides teen sellega pidevalt teadlikku tööd.

Arabella sorteerib Sirenast soetatud geomeetrilisti kujundeid ja uudistab ka tähtede kallal

Meie peres on nii põnev aeg praegu kõigi nende muutustega ja ma tõepoolest naudin nii väga seda uut energiat, mis tekkinud on. Ehkki oleme mitmeid muutusi juba kodusesse ellu loonud, siis tean, et see on tegelikult alles algus ja palju põnevat on veel avastada. Kui jõudsid lugemisega siiamaale, siis kirjuta kommentaaridesse endagi mõtteid antud teemal. Kui tunned, et soovid ka sarnaseid muutusi kodusesse ellu tuua, siis tea, et kõige olulisem on otsus ja seejärel saab samm sammu haaval iga päev miskit muuta. Vahel loob ka näiliselt väga väike samm juba olulisi muutusi.

Rohkelt teadlikku mängulusti!

Autor: Annamaria Venski
Tere ka Instagramis @annamaria.venski

PS. Nüüd ilmub Hingepesal ka uudiskiri, mis toob Sinuni need kõige kõigemad lood ja magusad eksklusiivsed pakkumised. Liitu kodulehel!

Fotol: meie pere uudne ja veel täiustamist vajav lähenemine laste “mänguasjade” väljapanakule.

2 kommentaari

  1. Maarja Sepp Vasta

    Tere.
    Olen ka nii meie kodus kui üleõue Maarjakase Lapsehoius püüdnud lapsele suunatud vahendid valida ja eksponeerida just M. Montessori tähelepanekutele toetudes. St kogu keskkond ja vahendid/sh. mängud olgu lapsele iseseisvalt kättesaadav ja minu poolt lapsevaatluse järgi valitud.
    Kodumajas on meil olemas lapse oma tuba, kuid tal on oma erinevate tegevustele tarbeks nn. tegevusalad ka üle maja laiali. Näiteks puzled ja lauamängud on elutoas lapsele kätte saadaval riiulil. Köögis on samuti tema oma laud ja tool ja seal käib samuti ka “mänguköök” kui vaja nukkudele süüa teha. Ka joonistamine käib meil elutoas. Mõtlesin küll algul selle koha sättida lapse tuppa, kuid ta tahab kirjutamise/joonistamise ajal minuga suhelda. Seega sättisime ümber.
    Tegelikult ongi vaja kogu aeg mitte ainult vahendeid üle vaadata, vaid ka tefevuskohti.
    Teile aga edu ja rõõmu!

    • Annamaria Vasta

      Tänud, Maarja, nii tore on lugeda ka teiste mõtteid ja kogemusi! 🙂
      Kusjuures meil samuti joonistamise ajal lapsed soovivad läheduses olla, et suhelda, näidata, küsida, seega seda teeme ikka tihtilugu kas koos või köögi laua taga hoopis. See on hea mõte, et igas ruumis oleks lapsele miskit nö. Meil maja üpris kompaktne, niiet jagubki tegelikult igale poole miskit ka nende jaoks. Küll aga tahaks tuua veel rohkem lapsest lähtuvat lähenemist kööki. See osa tahab pisut veel parendamist ja eks arenguruumi on alati ja tegelikult on tore see tunne, et alati saab veel paremini ja saab ise ka areneda, et on kuhu liikuda..
      Vahvat ja loomingulist lapsega koos loomist teile! 🙂

Lisa kommentaar

Pin It