Share on Facebook23Share on Google+0Tweet about this on TwitterPin on Pinterest0

Meie ümber on palju imeliselt inspireerivaid ning samas nii lihtsaid inimesi. Tahan anda oma panuse selleks, et oskaksime rohkem märgata ja hinnata inimesi enda ümber. Just seetõttu valisin esimeseks persooniloo peategelaseks särasilmse Lagle Vetemäe, keda laiem avalikkus küll ei tunne, kuid kelle tegemised ja toimetamised võiks inspiratsiooni pakkuda sellegipoolest.

Lagle on üks neid inspireerivaid naisi, kelle tegutsemistahe ja sära on lausa nakkavad. Näib, et kõik, mis ta käsile võtab, saab mõnusa hoo sisse. Temaga kohtudes on tunne, kuidas saad justkui energialaksu ning soovid isegi rohkem teha ja jõuda. Pealtnäha võiks ju arvata, et tegemist on lihtsalt noore ja ilusa naisterahvaga nagu iga teine, kuid lähemal tutvusel võid avastada, et ilusa pealispinna all on peidus lisaks veel ka kirglik tervisesportlane ja põnevatest seiklustest tulvil reisisell, kellega juttu jätkub kauemaks. Märkimisväärse saavutustena võiks esile tuua viis täispikka maratoni, mis on lisaks kodumaale viinud jooksusammud ka Firenzesse ja Helsingisse. Lagle ise nimetab seda aga tagasihoidlikult poisikese staatuseks maratonijooksjate seas. Ehkki olgem ausad, enamik meist ei jõua ühegi maratoni läbimiseni oma elu jooksul ning ma ise olen näiteks unistanud, et kui läbiks kasvõi poolmaratoni, siis oleks see juba saavutus omaette. Lagle on lisaks veel jõudnud reisida pea kõigil kontinentidel kui välja jätta Antarktis ja Lõuna-Ameerika. Kas ei tekita mitte juba tuhinat isegi midagi uut ja põnevat ette võtta või soovi iseennast ületada? Inspireerivatelt inimestelt on alati põnev uurida, mis neid omakorda inspireerib. Seetõttu vestlemegi teemadel, mis on see, mis kosutab hinge ja paneb silmad särama.

Hingekosutust oskab Lagle leida lisaks põnevatest reisikogemustest ka lihtsatest asjadest nagu südamega valmistatud toit, ümbritsevad inimesed, head emotsioonid, aktiivne eluviis ja muidugi tervisesport, millest ei saa üle ega ümber. Seda, kuidas reisipisik pesa Lagle südamesse tegi, ei tea ta enam isegi, kuid ometi ikka ja jälle miski teda maailma avastama kisub. Olgu need põnevad sihtkohad, lahked kohalikud või sõpradega veedetud kvaliteetaeg, kindel on see, et miski kosutab alati reisimisel vaimu ning rikastab maailmapilti.

Belize arhipelaagi kohal

Teada on see, et kõik, mis on meil igapäevaselt olemas ja käega katsuda kipub mingil hetkel muutuma iseenesestmõistetavaks. Sama kehtib ka meie armsa kodumaa kohta ning selleks, et mõista, mis on meil siin Eestis head ja vead, tuleb vahel korraks eemal käia. Uuringi Lagle käest kas ja mis on tema kogemustes mujal maailmas teisiti ning tunnen erilist huvi just inimeste ellusuhtumise vastu. Siinkohal tunnistab Lagle, et paraku varjutab eestlasi pahatihti justkui must vari, mis peidab enda all pisut kibestunud hoiakut ja ellusuhtumist ning et värvid, mida me näeme, kipuvad olema pigem halliga varjutatud kui säravad ja erksad. Seda panebki tähele siis kui korra eemal käia. Näib, et kandvat rolli siin mängib ka ajakirjandus, mis küll värvi poolest muutub aina säravamaks kollaseks, kuid mille hoiakud on sisu poolest pigem ikka mustad ja masendavad. Kui aga mõelda, millist suhtumist on pakkunud reisielamused, siis lausa heldimusega meenutab Lagle aktiivset poole aastast rännuperioodi Austraalias, kus inimeste osavõtlikkus, positiivsus ja tervislik huvi kasvõi võhivõõra käekäigu vastu on igapäevane nähtus. Ehkki ennast ei pea Lagle üldse keep smiling tüüpi inimeseks, siis mõjusid kodumaale naastes siiski harjumatuna mornid, tusased ja kohati isegi pahased näoilmed tänavapildis. Koguaeg siin viibides ei pruugi seda tähelegi panna, aga korraks eemal käies vaatad justkui uue pilguga end ümbritsevat. Alguses oli harjumatu, et enam ei huvitu justkui keegi sinu tegemistest, isegi toidupoe kassapidaja ei huvitu sinu käekäigust ja plaanidest ning heal juhul ütleb mokaotsast vaid tere. Nii sai kiirelt Laglestki taas mõtlik ja pealtnäha ehk isegi tusane eestlase prototüüp.

Nagu igal mündil on kaks poolt nii õpid võõrsil olles tundma ka kodumaa häid külgi. Eestimaa unikaalsemateks külgedeks peab Lagle hõredat asustatust, rohelist tasast maastikku ning veel ehedaid traditsioone. Rõhk on sõnal veel… “Samuti on hindamatud meie suved ning seda olenemata ilmast, kuna pikad valged suveööd on nähtus omaette. Ka jaanipäev on kujunenud traditsiooniks, mida peale jõule kohe juba ootama hakatakse. Ehkki eestlastel on kombeks ilma pärast tihtilugu nuriseda, siis tegelikult tasuks hinnata nelja aastaajaga kliimat. Soojal maal elamine tundub paljudele ehk unistuste eluna, kuid tegelikkuses muutuks nähtavasti aastaringne palavus ja niiskus põhjamaisele inimesele kurnavaks ja tüütuks. Lisaks annab meie geograafiline asukoht kaitse kõikvõimalike looduskatastroofide eest. Üleüldse on Eestis turvaline elada ning seda tasuks hinnata.”, lisab Lagle positiivsel noodil. “Samuti on raske ületada Eesti looduse ilu oma roheluse, hõreda asustatuse ja paksude metsadega. Ehkki meile võib näida see igav ja tavaline, siis paljusid turiste köidab põhjamaine ilu koos oma soode ja rabadega, kuppelmaastikega, mis peidavad oma rüppes romantilisi järvi. Meil on ju isegi viies aastaaeg! Eesti matkarajad koos väljaarendatud infrastruktuuriga on samuti väärtus omaette, mis võiks leida laiemat populaarsust ka välismaiste matkasellide seas.”, toob kogenud reisisell jätkuvalt esile meie kodumaa erilisi külgi.

Kuala Lumpur, Malaisia

Kui uurin Lagle käest, mis on see, mis paneb ta silmad särama, siis jõuame otsaga tagasi reisimise juurde. Uued avastused ja reisiemotsioonid mõjuvad tõeliselt värskendavalt, kuid sama hea kui on ära käia, on alati ka koju tagasi tulla. Niiet mõneks ajaks paneb silmad särama hoopis see, kui saab taas kodus olla. Vaatamata seiklushimulisele reisimeelele ei ole Lagle kunagi plaaninud Eestist ära kolida, „Eks oma on ikka oma“ nagu ta ütleb. Lähedased sõbrad ja sugulased on ikkagi lõpuks olulisemad, kuna iga uus koht ja reis saab ühel hetkel ju otsa, inimesed aga jäävad. Ehkki reisimine on Lagle õnnelikuks teinud ning igasugune reis on alati suur seiklus, siis seiklustest rohkem hindab Lagle inimsuhteid. Ta lausub mõtlemapanevad sõnad: “Siin elavad minusarnased inimesed, mina olen siin ning mul on siin oma ajalugu.”
Kas ja kui palju me oleme mõelnud üldse sellest, et meil kõigil on oma ajalugu, mis on meid vorminud täpselt sellisteks nagu oleme? Vajun isegi hetkeks mõttesse ja tunnen ühtäkki mõnusat soojust südames ja rõõmu hinges vaatamata hallile ja trööstituna näivale ilmale, mis akna tagant vastu vaatab. Üle tüki aja mind liigutas see, et olen just siin kus ma olen ning et olen Eestimaa pinnale ka oma tagasihoidliku ajaloo jälgi jätnud.

Kui rääkida pisut lähemalt unustamatutest reisielamustest, siis kõige kustumatuma mulje on Laglele jätnud Uus-Meremaa, kuna tegemist on tõelise loodussõprade paradiisiga. Suhteliselt väikesel pindalal leiab pea kõik vaatamisväärsused, mida maailmas üldse näha võib. Isegi mäed ei ole seal lihtsalt mäed, vaid neil on erinev iseloom, võid näha seal nii kaljuseid, lammaste poolt pügatavate heinamaadega, kui ka metsadega kaetud mägesid. Lisaks veel imelised fjordid, kristallselge veega jõed ja järved, võrratud ookeanirannad, erilised liustikud, vihmametsad ja veel palju muud, millest üks loodussõber unistada oskab. Omaette väärtuseks on kohalik rahvas, kelle sõbralikkusel ei näi piire olevat. See aga on oluline koostisosa ideaalse reisi kujunemisloos. Euroopas aga toob Lagle esile Kreeka saari. Olles käinud nii Kreetal, Zakynthosel kui ka Mykonos, on iga saar pakkunud unustamatuid mälestusi ja reisimuljeid. Seda peamiselt muidugi imelise looduse ja ilusate randade poolest. Vähem tähtsaks ei saa pidada võrratut kreeka kööki, sest teadagi on hea kõhutäis matkaselli jaoks elamus omaette. Kreeka saari kavatseb Lagle edaspidigi veel avastama minna. Loe ka Lagle Uus-Meremaa hingereisist, millest vaatamata passi vargusele, sai tema kõige erilisem reisikogemus.

Kui rääkida tulevikuplaanidest reisimise osas, siis naljaga pooleks öeldult on Laglel igas maailmajaos kolm erilist sihtkohta, kuhu ta jõuda tahaks. Hoolikalt valitud paikasid tutvustab Lagle paari sõnaga mullegi: „Euroopa piires on kindlasti üheks unistuste sihtkohaks Portugalile kuuluv Madeira saar, mis ahvatleb mind maaliliste matkaradadega ning üleüldse väga ilusa looduse poolest. Madeiral tuleks kindlasti rentida auto ning avastada vapustavaid mägivaateid, läbida päevaseid matkaradu ning osa saada õhtuse Finchali linna melust. Aiandushuvilised peaksid Madeirat külastama kevadel, mil saar on eriliselt lilleõites. Väljaspool Euroopat sooviksin näha autentsust kaotavat Kuubat, pesueht turistina kruiisitada nädala jagu Lõuna-Kariibide saartel, teha korralik roadtrip Tšiilis, ronida Kilimanjarole, millele järgneks rannapuhkus Sansibari saarel, avastada Indoneesia vähemturistikamaid piirkondi ning kindlasti soovin veel jõuda mõnele eksootilisele saarele Okeaanias.“ Ja juba ma tunnen, kuidas silme ette kerkivad maalilised vaated ja uudsed kogemused ning tundub, et reisipisik hakkab vaikselt mindki nakatama.

Firenze maraton, Itaalias

Jõudes aga Lagle teise kire juurde, milleks on tervisesport, siis selgub, et paradoksaalsel kombel oli Lagle lapsena pigem ebasportlik ning rohkem aega ja energiat kulus ehk kohustuslikest kehalise kasvatuse krossijooksu tundidest ära nihverdamisele kui spordiga tegelemisele. Väikelinnas elades ei olnud muidugi ka erilisi võimalusi treenimiseks ning kehalise tundideski soositi pigem juba hea sportliku taustaga lapsi. Seega motivatsiooni ja võimalust sportimiseks väga ei leitudki. Keskkooli ajal hakkas aga väike jooksupisik endast tasapisi märku andma ning kui esialgu sai alustatud ühe kilomeetriste distantsidega, mis järkjärgult  pikenesid kuni seitsme kilomeetrini, siis nüüdseks on tagasihoidlikust kilomeetrist saanud viis täispikka maratoni. Jooksmisel on palju eeliseid nagu selgub Lagle kogemusest: „Mulle meeldib jooksmine eelkõige sellepärast, et saan seda teha kusiganes tahan ning põhimõtteliselt ka millal iganes soovin. Saaremaal kadakate vahel pole mul küll spordiklubi käepärast võtta, kuid väike jooksuring kosutab meelt ning annab meeletult energiat. Lisaks kipub mul olema nõrk immuunsus, kuid  Olen tänu jooksule saanud palju jooksusõpru ning spordiüritustest osavõtt on ainult puhas fun. Soovin joosta paremini ja kiiremini, et võita iseennast. Kellegi teisega mul pole vaja võistelda. Et joosta paremini, tuleb ka teadlikumalt treenida ning toituda. Jooksmine parandab elukvaliteeti!“

Selliste motiveerivate mõtetega saabki jutt selleks korraks läbi. Miks mitte võtta isegi eeskuju pealtnäha lihtsast naisterahvast ning võtta päevakorda näiteks tervisesport ja reisimine, et tuua veelgi enam värskust saabunud kevadesse. Märka inimesi enda kõrval, igaühes neis peitub midagi erilist, mis võiks tuua inspiratsiooni ka Sinu ellu!

Loo moraali võiks aga kokku võtta järgmiselt:

  • Liigu palju ja tee seda iseenda pärast!
  • Reisi parajalt, kasvõi oma koduste kuppelmaastike nõlvasid vallutades!
  • Märka igapäevaselt seda kõike erilist, mis ehk muidu nii tavapärane näib!
  • Leia eneses üles, mis on see pisik, mis sinus äratab entusiasmi ning siis luba endal sellesse nakatuda lootusetult ja täielikult!
  • Naerata tihti ning tunne huvi inimeste vastu enese ümber!

 

Tekst: Annamaria Ala

Fotod: Erakogu

Kommenteeri Facebookiga
Kui Sulle meeldis, mida lugesid, jaga seda ka teistega
0