Kas oled tundnud vahel, et miski oleks nagu puudu, et seest on miski tühi..?! Tänapäeva arutult kiires elurütmis jäävad tihtilugu märkamata imelised võimalused oma hinge helisema panemiseks. Me justkui ei märka seda kõike imelist, mis meie ümber olemas on. Ei märka aastaaegade vaheldumise võlu, ei tunne neid lõhnu ega näe värve, ka ei oska me kuulata helisid, mis südame kõlama panevad. Isegi kui näeme, siis ei vaata, isegi kui kuuleme, siis ei kuula ja kui haistame, siis ei nuusuta. Me kogeme kõike justkui uneledes, eemal iseendast nagu tegemist oleks kolmanda isikuga.
Juba mõnda aega olen ma püüdnud tähelepanu pöörata nii elu väiksematele kui ka suurematele imedele, olen püüdnud olla ise oma reaalsuse looja. Vahel õnnestub see paremini, teinekord tahab aga argipäeva tegemiste rutt ikka oma kiirust peale suruda ning siis on raskem teadlikult tegutseda, mõtelda, hingata. Kuid seepärast ei löö ma veel käega, vaid jätkan ikka oma rajale tagasipöördumist ka siis kui olen korduvalt õigetel rööbastelt maha sõitnud..
Viimasel ajal olen hakanud erilist tähelepanu pöörama helide maailmale. Olgu selleks viisijupid, laulusõnad, linnulaul, olme helid, lapse lalin või täiskasvanute ritta seatud sõnad, neis kõigis on üksjagu nii võlu kui valu. Olen alati teadlik olnud, et nii meie mõtetel, kui sõnadel on jõud, ent nii tähelepanelik ümbritseva kõlapildi osas ei ole ma varem veel olnud. Võimalik, et minu teadvus selles osas on avardunud tänu muusika meditatsiooni praktiseerimisele. Lihtsalt imeline tunne on lasta hoolikalt valitud muusikapaladel end kanda sügavale teadmatusse. Teadmatusse just seetõttu, et lasen lahti nii hinnangutest kui mõtetest, vähemalt nii palju kui seda suudan ja kui see õnnestub, siis tulemus on alati liigutav ja vabastav. Ma ei ole küll muusika teadlane ning tunnistan häbita, et ei oma ka väga silmapaistvaid teadmisi helide maastikul, kuid ma olen õppinud südamega kuulama ja see on avardanud märgatavalt minu maailmapilti, mitte ainult helide tasandil, vaid selle terviklikus mõttes. Vaatamata sellele, et ma naudin hingestatult ritta seatud sõnu heliredelite saatel, siis tõeline muusikaime sünnib minu meelest just nende sõnade vahel, hetkel mil ühest noodist saab märkamatult teine ning miski justkui liigutab sügaval sisimas. See on hetk, mil muusikapala ei ole enam kõigest üks kaunis teos, vaid on esile toonud muutuse, võiks öelda, et on muutnud maailma. Mis sest, et esialgu vaid ühe pisikesena näiva inimese sisemailma, mikrokosmost tema sees.
Kahjuks ei saa ma öelda, et taolisi maailmamuutvaid palasid oleks minu kõrvu just liialt palju sattunud. Küll aga võin kindla kogemuse põhjal öelda, et üheks südant avardavaks kogemuseks on olnud minu jaoks Snatam Kauri looming. See lihtsalt puudutab, paneb õõtsuma mu hinge ning on tunda, kuidas vaim hakkab võnkuma kõrgemal tasandil. Ma leian, et muusika, mis tekitab kontakti sisemise minaga luues rahu ja armastust nii iseenda kui ümbritseva suhtes, on tänasel päeval niivõrd harv ent samas vajalik nähtus. Meil kõigil on vaja seisatada, välja tulla harjumuspärasest, et oleks kasvõi üürike hetk, mil mõtlemise ja tegutsemise asemel tunnetaksime. Tunnetaksime elu selle eheduses ja erilisuses, et võiksime vahet teha olulisel ja mitte olulisel, õigel ja valel, tõelisel ja näilisel, et saaksime mõista, mida tõeliselt vajame… Snatam Kauri looming on kahtlemata üheks võimaluseks peatuda ja kogeda elu iseendas. Saada kontakti oma ürgse olemusega, avastamaks, et kõik on praegu just nii nagu peab ning edasine sõltub sellest, millisele lainesagedusele ennast häälestame. Tohutult vabastav ja sisemist rahu loov kogemus. Ta ei ole lihtsalt muusik, vaid tema looming kujutab endast mantrate laulmist. Mantra on väga lihtsustatult öeldes aga heade mõtete kordamine. Rõhk on sõnal kordamine, sest vaid nii hakkab mantrate võlujõud tööle. Kuna mantrad tulevad enamasti pühast sanskriti või gurmuki keelest, siis mõjuvad nad inimesele isegi siis, kui nende sõnade tähendusest aru ei saada. Ainuüksi mantraid kuulates on nende mõju juba tuntav. Alateadvusesse saab külvatud rahu, tasakaalu ja harmooniat, mis lahustab negatiivse energia.
Snatam Kaur ise sõnab: “Mantrate laulmine puhastab alateadvuse, mantra keerutab alateadvusest välja energia, mida seal enam vaja ei ole. See tõmbab välja leina, meeleheite ja viha. Osa sellest protsessist on tajutav, kuid osa ei ole inimene võimeline märkama. Ainus, mis sellest puhastusest märku annab, on mõttesuuna muutus. Niisama sellist muutust saavutada ei ole võimalik, sest inimene on mugav. Kui on soov muuta oma mõtteid, siis tuleb selleks tööd teha.”
Kui tunned, et antud teema Sind kõnetas ning tahaksid oma ellu tuua rohkem teadlikult valitud helisid, mis viiks Sind kõrgemate sagedusteni, mõjuks positiivselt ja tervendavalt, siis soovitan soojalt osa võta erakordsest hingelaulupeo kontserdist 16.oktoobril Nordea Kontserdimajas. Just siis külastab Eestit esmakordselt Snatam Kaur, kelle mantrate mõju võid omal nahal kogeda.
Et hing laulaks ja süda heliseks!
Autor: Annamaria Venski
