Kas mina valin toitu või toit valib mind..?!

 

Olles oma toitumise väljakutse kolmandal nädalal olen enda ja toidu ja meie vahelise suhte kohta päris palju uut teada saanud. Suurim märkamine on see, et suurema osa ajast valib toit mind, mitte mina teda. Ehk siis, et olen kaotanud oma vaba tahte toitu valides ja söön lihtsalt seda, millega olen harjunud, mida on lihtne kätte saada või mis karjub mulle näkku: “Võta mind, ma olen nii maitsev.”

Mõtlen suure tänutundega sellele, et meil on nii inspireerivad sõbrad, kelle eeskujul me Wildfit programmi enda ellu valisime. Nii palju märkamist, avastusi ja emotsioone on toiduga seoses meie ellu tulnud. Seevastu kui varasemalt ma isegi ei pruukinud mäletada, mida ma päeva jooksul söönud olin. Nii juhtub iga automaatse tegevusega, et enam ei mäletagi päris täpselt, miks, kuidas ja mismoodi miski toimus..

Ma sain hiljuti just 34 ja alles nüüd olen ma õppinud märkama ja kuulama oma sisedialooge toidu osas ja see on hämmastav, millised kõnelused tegelikult enne iga toidu valikut minu sees käivad. Kuskil õla peal istub mul üks toidukratt, kes meelitab sööma kõike seda, mida ma tegelikult enda tervise ja heaolu jaoks ei valiks. Ja oi, kui kaval ta on! Eriti osav on ta selliste söökidega, mille taga on peidus tugev emotsionaalne tähendus. Mida ma muidugi varem märgata ei ole osanud. Näiteks arvasin ma koguaeg, et mulle lihtsalt maitsevad rummikoogid ja suus sulavad võised küpsised ja sushi jms. Kui aga hakkasin meenutama, mis hetkel üldse ma neid sööke esimest korda olen söönud või mis lugu nende taga on, siis endalegi ootamatult meenus, et rummikooke sõime me kunagise pinginaabriga põhikooli ajal tihtilugu peale kooli kui igasugu põnevaid toimetusi tegime. See oli päeva üks mõnusamaid aegu, kui olime koolist vabaks saanud ja võisime teha seda, mis just endal pähe tuli, ei mingeid reegleid ega kohustust istuda rahulikult paigal. Ja muidugi oli meil ka väga suur ja tugev  sõprus, tegime kõike peaaegu koos. Niisiis endasse sügavamalt vaadates sain aru, et isutan rummikoogi järgi just siis kui tunnen vajadust suurema vabaduse järgi, kui vajan seda oma tassi täitmise aega.

Ja maailma parimad küpsised on need, mida täditütar Londonist toob kui ta taas kodumaad külastab. Eriliselt suur oli see taipamine kui tagant järgi sain aru, et need samad küpsised ei maitsenud üldse nii hästi kui neid ise mehega Londoni reisilt kaasa ostsime. Täditütar on minu jaoks nagu vanem õde ja inimene, kelle järgi ma tunnen kõige suuremat igatsust. Ta on lihtsalt üks imepäraselt suure südamega, särav, energiline, elurõõmus, tegutsemistahet ja positiivsust täis inimene. Tema kõrval tundub, et kõik ongi päriselt võimalik ja ka kõige raskemates hetkedes oskab ta olemas olla ja sind tõsta positiivsemale sagedusele. Minu jaoks nii soe, hea, ja turvaline inimene. No vot ja nüüd analüüsides seda “küpsiste armastust” sain aru, et just siis kui ma tunnen igatsust kõige selle positiivse ja tasakaaluka järgi, siis hakkan ma poelettidelt otsima alternatiivseid küpsiseid nendele, mida ta Londonist toonud on. Ühed taolised, ehkki mitte sugugi nii suussulavad, olen ma leidnud meie kohalikust külapoest ja nii mõnigi kord kui lastega on päev olnud pisut väsitavam või emotsionaalsem olen saatnud mehele sõnumi, et ta koju tulles mulle just neid küpsiseid tooks. See on nii väärtuslik ja tervist säästev taipamine minu jaoks. Sugugi mitte ei ole mul vaja neid küpsised pugida seni kuni karp on tühjaks saanud, vaid lihtsalt helistada või sõnum saata täditütrele, et tegeleda nende tunnetega, mis päriselt minu sees peidus on, et leevendada pisut seda suurt igatsust. No ja suure sushi fännina avastasin ma, et just tema tutvustas mulle esimest korda ka sushit. Mäletan isegi, et esimesel korral ma tegelikult ei saanud aru, ka mulle sushi üldse meeldibki, aga mingi aja pärast hakkas mõte sushist mind peas kummitama ja igatsesin seda uuesti proovida. Just nimelt, igatsesin.. See tunne räägib juba enda eest, miks ma vahel nii suurt sushi isu tunnen.

Ja kui mulle need taipamised kohale jõudsid, sain aru ka, miks ma ei lõpeta enne nende toitude söömist, kui karp tühi on. See kõik ei täida mu tegelikke emotsionaalseid vajadusi, aga lootus on, et iga järgneva ampsuga tunnen ma end paremini, et kohe kohe on küllalt. Aga nii see paraku kunagi ei ole. On ju nii palju muid viise, kuidas täita oma tassi, igatsust ja muid emotsionaalseid vajadusi. Mul on äraütlemata hea meel, et ma olen õppinud tasapisi märkama isude taga peituvaid tõelisi vajadusi. Vahel on selleks näiteks hoopis janu, teinekord aga igavus, üksilduse tunne või soov ennast hellitada. Need põhjused on nähtavasti igal inimesel erinevad ja samas seotud inimlike baasvajadustega. Ja nii oluline on neid märgata! Sest rummikook ei anna mulle vabadust, otse vastupidi, paneb endast sõltuma, lööb mõne aja pärast peale söömist südame läikima, paneb pea tuikama ja tekitab üldse soovi pikali visata, kuna pea on paks ja energiat pole. Varem arvasin, et see suur väsimus, pea vati sees tunne, kerged iiveldused ja aegajalt õhtune kerge ärritumine on lihtsalt osa minust. Mida aeg edasi, seda enam hakkan aga nägema oma enesetunde ja meeleolu seost toiduga. Ja see on nii värskendav ja inspireeriv. See tähendab, et minu sees on võimekus olla vaatamata igapäeva väljakutsetele, tempole ja pingetele energiline, elujõuline, rõõmus ja särav naine, ema ja abikaasa. Ma tunnen, et minus on peidus palju suurem potentsiaal ja see ei peaks olema norm, et juba noori inimesi vaevavad pidev väsimus, stress, peavalud, ärevus, emotsionaalne kõikumine jms. Aina enam saan ma aimu, et kui minu keha tõelised vajadused on rahuldatud, siis ei mõjuta kõik väline ja ümbritsev nii palju. Märksa lihtsam on jääda iseendaks ja mitte kaasa minna ümbritseva tunnetemöllu ja kellegi teise emotsioonidega.

Ehkki oleme Simoga täna alles 17.päeva juures oma 90-päevasest Wildfit toitumise väljakutsest, tunnen ma end juba teise inimesena. Seda just emotsionaalselt. Ma tunnen, et ma valin juba rohkem ise toitu, mitte toit ei vali mind. Sest kui nüüd päris päris aus olla, siis ca 90% ulatuses kui mitte rohkem, on toit viimaste aastate jooksul hoopis mind valinud mitte vastupidi. Kahe väikelapse emana on nii lihtne end elutempo käes ära kaotada. Olles lugenud, kuulanud ja uurinud erinevaid  käsitlusi toitumise kohta leidsin ma end ühel hetkel olukorrast, kus ma ei saanud enam üldse aru, mida ja kuidas teha, mida süüa, mida mitte. Lihtsam oli asjadel minna lasta, süüa seda, mis juba tuttav ja kergesti kättesaadav. Ehkki südames oli koguaeg teadmine, et nii ei ole päris õige. Aga lihtsalt ei osanud kuskilt otsast muutustega alustada ja päris täpselt ei saanudki enam aru, milliseid muutusi peaks ellu tooma.

Toitumine on minu meelest kõige vastuolulisem teema üldse ja samas ei ole olemas olulisemat teemat. See, millega ja kuidas me toidame oma keha, mõjutab meie igakülgset heaolu, tervist, emotsionaalset tasakaalu, vaimset võimekust ja ka seda, kuidas me iseennast oma kehas ja mõtetes üldse tunneme. See on tegelikult nii võrratu, mida kõike iseenda jaoks ära saab teha toiduga, kui vaid meil on olemas arusaam, mida ja kuidas süüa. Esimest korda, kõigi nende aastate jooksul, kui ma toitumise vastu põhjalikumat huvi olen tundnud, tunnen, et olen õigel teel ja et nüüd päriselt toimuvad imepärased ja jätkusuutlikud muutused minu ja mu pere elus. Nagu ikka saab iga suur muutus alguse mõnest väljakutsuvast olukorrast. Nii ka meil. Viimased enam kui pool aastat olen ma vaevelnud seletamatu väsimuse ja nõrkushoogude, kergete peavalude, iivelduste ja igakülgse ebamugavus tunde käes. Uuritud on nii üht kui teistpidi, nii arstide kui alternatiivmeditsiini asjatundjate poolt. Kuskilt alateadvusest aga tuli pidevalt sosin, et muudaksin oma toitumist. Mõistus aga ütles, et ei tea kuidas kuniks kuulsime, et meie head perekonna sõbrad on just võtnud käsile ühe toitumisprogrammi, mis töötab hoopis teistmoodi kui seni kuskilt kuulnud olen. Ja siin me nüüd oleme, loomas uut suhet toiduga. Suureks motivaatoriks on ka muidugi meie lapsed. Tahame neile edasi anda teadlikumad ja tervislikumad eluviisid, et nad võiks maailma avastada oma täispotentsiaalil.

Aitäh Piret ja Lauri, et olete nii inspireerivad, silmiavavad ja toetavad teejuhid meile sel teel!

PS. Hetkel on meil käimas väga põnev periood suhkru teemal, me pole Simoga söönud juba 3 päeva ühtegi toiduainet, millel oleks rafineeritud suhkur sees ja oi kui palju teemasid ja sisekõnet see käima on lükanud. Niiet kui tahad teada, kuidas meil sellega läheb ja mida uut me avastanud oleme, siis jälgi minu Hingepesa toidublogi postitusi ja Instagrami lehte. Wildfiti maitse saad aga suhu Lumeliblika Toitumine facebooki lehel.

Soovin Sulle inspireerivaid vestlusi oma toidu ja isudega!
Isegi päike tuli välja selle postituse peale, kui imeline see veel on! 💛

Autor: Annamaria Venski
Tere ka Instagramis!

Foto: Goodfreephotos

Kommenteeri Facebookiga

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga