Ilus hing on justkui sügisene päiksekiir, mis pühib kõik halli, toob esile imelised värvivarjundid ning muudab ilusaks kõik, mida puudutab. Sisemisest ilust saab alguse kogu väline ilu. Siinkohal pean silmas tõeliselt inspireerivat ja lummavat ilu, mitte pelgalt klantsilt näilist.
Olen tihti kogenud, et teatud inimesed justkui kiirgavad valgust, puudutavad ja inspireerivad, panevad sügavuti mõtlema ja innustavad avastama. Ei, need inimesed ei ole ideaalsed, nad ei pruugi ka kõige silmatorkavamad olla ning seltskonnas isegi mitte välja paista, aga neile sügavalt silma vaadates ning pisut juttu tehes tunned kohe midagi maagilist. Need on inimesed, kellega suheldes tunned, et viibid hetkes, oled täielikult kohal. Vahet pole, kas kohtumine piirdub põgusa tutvusega, kujuneb eluaegseks sõpruseks või hoopis imeliseks armastuslooks, igal juhul tunned, et oled inspireeritud, õnnistatud ja puudutatud, oled osa saanud millestki erilisest.
Argipäeva rutus võib tihti juhtuda, et unustad oma hinges peituva valgusväreluse – vaatamata tõsiasjale, et selle allikas oled sa ise, ei oska sa seda enam üles leida. Ning neil hetkil võib kõik selle kauni, mis meie sees peidus on, esile tuua keegi teine. Keegi, kes mõjub meile valguskiirena. Ehkki käes on ajastu, kus aina enam inimesi otsib vastuseid enda seest, ei tasu alahinnata ka väliseid mõjutusi. Vahel võib just keegi või miski meie kõrval mõjuda päästikuna, et saaksime areneda kaunimaks nii sisemiselt kui väliselt. Usun, et igaüks meist on kohanud vähemalt mõnda sellist inimest. Kuid kas leiame eneses piisavalt julgust neile seda ka välja öelda?
MÄRKA JA TUNNUSTA
Meil ei ole kombeks ülevoolavalt oma emotsioone jagada, veel vähem avalikult välja hüüda. Me võiksime jagada rohkem tunnustust neile erilistele, kes oma valgust meiega jaganud on. Kui tunned, et oled kohanud oma elus inimest, kes on sulle mõjunud mingilgi moel valguskiirena, ning kui sul on võimalus talle seda öelda, siis tee seda. Ütle, kirjuta, helista, joonista talle või jaga temaga neid ridu. Kui sul aga ei ole võimalik temaga oma mõtteid jagada, siis võta aega, et lihtsalt mõelda ta peale, sest valgus temast jääb ning on väärt meenutamist…
Lisaks välistele iluotsingutele innustan sind pöörama pilku sügavamale – vaatama silma nii iseendale kui kaaslastele. Innustan märkama valgust ning selle paistel avastama seni peidus olnud aardeid. Seda kõike selleks, et tunneksime ilu eneses ka siis, kui oleme maha võtnud meigi, juuksed sassi maganud ja selga jätnud need kõige mugavamad kodused riided. Õppides vaatama sügavamale, hakkame nägema ilu, millest meil enne aimugi ei olnud. Kui jõuame selleni, valdab meid võrratu vabanemine kõigest näilisest ning jõuame lähemale oma olemuse tuumani. Ühtäkki tunneme, et ilu tõepoolest on miski, mis tuleb kusagilt iidsete aegade sügavusest. Seda ei ole võimalik enam sõnadega seletada, vaid ainult tunda ja kogeda. Mis peamine, see ei ole ajas kaduv. Hoopis vastupidi, kasvab aja ja vanusega veelgi.
Imelist teekonda valguse ärkamisel ning inspireeriva ilu märkamisel!
Autor: Annamaria Venski (Ilmunud ajakirjas Sensa, november 2016)
Foto: Proua Teisipäev
