Share on Facebook3Share on Google+0Tweet about this on TwitterPin on Pinterest0

Miskipärast kipub ikka nii olema, et kõige enam mõjutavad ja muudavad meid sisemiselt just rasked kogemused. Nii võib juhtuda ka reisil olles, et kui varastatakse pass, siis lööb see plaanid sedavõrd sassi, et tulemuseks on hoopis isemoodi ettevõtmine ning vaatamisväärsusteks saavad kohad, kuhu muidu ei oleks iial sattunud. Just nii juhtuski Laglega

Kuna Lagle töötab reisiettevõttes, siis on see võimaldanud tal palju tööalaselt reisida. Turismis on tööalased reisid põhjalikud sihtkohaga tutvumisreisid, mille käigus on võimalik kogeda parimat teenindus- ja majutuskvaliteeti, häid toidunaudinguid ning näha peamisi vaatamisväärsuseid. Kui palun välja tuua ühte kõige erilisemat reisi, mida Lagle nimetaks oma hingereisiks, siis esialgu jääb ta vastusega hätta. Nimelt on päris raske välja tuua ühte kindlat reisi, kuna Lagle on reisinud kõikvõimalikel erinevatel viisidel: „Olen reisinud üksinda, kahekesi, väiksema ja suurema seltskonnaga. Reisinud nii bussi, rongi, laeva, rendiautoga kui ka hääletades roadtrippinud. Lennanud olen nii odavlennufirmadega, kui ka kvaliteeti pakkuvate vedajatega. Mõnikord on kahenädalase reisi ajal olnud vaja teha kümme lendu, samuti olen käinud otselendudega populaarsel paketireisil Türgis ja Egiptuses. Ehk siis minu õnn on, et olen proovinud nii paljusid erinevaid reisimisviise nii väga madala, madala, kui ka keskmise eelarvega.“ Lagle armastab reisimist, kuna see annab võimaluse lülitada välja igapäevarutiinist, saada osa imelistest looduslikest vaatamisväärsustest, näha kuidas elavad inimesed mujal maailmas ning nautida imelisi maailma maitseid.

Pisut oma reisielamustes ringi sobrades meenutab Lagle, et üks erilisemaid elamusi tõenäoliselt oli nelja aasta tagune reis Aasiasse ning Uus-Meremaale. Siinkohal rulluvad lahti mitmed ootamatud sündmused. Lagle reisis toona sõbrannaga kahekesi, kuid tagasitee plaanis ta üksi ette võtta. Nende reis viis esmalt Malaisiasse, kust Singapuri kaudu planeeriti enne Uus-Meremaad avastada ka Filipiinide saari. Paraku langesid tüdrukud juba reisi kolmandal päeval varguse ohvriks ning varaste saagiks sai lisaks sularahale ja fotoaparaadile ka Lagle olulisim vara – pass. Kuna Lagle on kogenud reisija, siis kõigutas see juhtum teda hingeliselt väga palju ning pani esialgu end rumalana tundma, et pimesi looduskaitseala giidi usaldatud sai. Reisiplaanid olid sassis ja meel oli must, kuid tänu lähedaste ja Välisministeeriumi koostööle oli siiski lootust uus pass saada.

Tüdrukud otsustasid passi oodates külastada pisikest Tiomani saart. Eluasemeks sai 6-eurose päevatasuga tagasihoidlik bungalo. Kuigi hing oli haavata saanud, siis see ei takistanud nautimast pisisaare lummavat loodust. Sellist ühes paigas olemist ei olnud Lagle kunagi varem reisides praktiseerinud. Tasapisi hakkas lihtsalt olemine ja kulgemine isegi omamoodi võluvana näima, kuna see andis rohkem võimalust tutvuda erinevate reisisellidega. Mõtted rändasid hiljutistele saatuse keerdkäikudele ning tuli tõdeda, et igas halvas on midagi head, kuna muidu ei oleks Lagle imelist Tiomani kunagi nähtavasti külastanud ning see oleks tegelikult olnud kaotus avastamishimulisele rändurile. Kui oodatud pass lõpuks saabus, siis jätkus reis aga vana rada pidi ning tuli hüvasti jätta juba armsaks saanud saarega ning vaikse kulgemisega. Järgmiseks peatuspaigaks said Filipiinid, mida nädalajooksul avastati. Edasi lennati Hong Kongi ning viimaks jõuti ka Uus-Meremaale. Seljakotireis kestis kokku kolm kuud ning selle aja jooksul külastas Lagle Malaisiat, Singapuri, Filipiine, Hong Kongi ning Uus-Meremaal mõlemat saart.

Reisile avaldas suurt mõju ka see, et varaste saagiks langes lisaks veel ka rahakott koos pangakaartide ja sularahaga ning see tähendas, et reis jätkus võrdlemisi väikse eelarvega. Tegelikkuses tõi see aga reisi hoopis värskendust, kuna andis parema võimaluse tutvuda riikide ehedusega. Nauditi rohkem loodust, söödi kohtades, kus kohalikud einestavad ning ööbiti peatumispaikades, kus oli lihtne tutvuda endasarnaste seiklejatega. Lisaks avanes Uus-Meremaal võimalus elada pea kuu aega kohalike juures ning see andis võimaluse end mõnusalt koduselt tunda. Veidi sai töötatud ka veiniistandustes,  millest kujunes aga pigem lõbu kui töö. Kõige suurema jälje Lagle südamesse jätsid aga reisi viimased kaks nädalat, kui ta avastas Uus-Meremaa lõunasaart ihuüksinda. Kuna eelarve oli madalaimast madalaim avastas ta saart hääletades. Ööbimispaigaks olid hostelid, kus tuba tuli jagada 8-12 inimesega, mis andis aga võimaluse tutvuda ääretult toredate reisisellidega Saksamaalt, Iisraelist, Poolast, Austriast ja Suurbritanniast. Ehkki Lagle reisis küll üksinda, siis tegelikkuses ei olnud ta ühelgi päeval päris üksi, kuna see riik lihtsalt nakatab kõiki külastajaid ääretu sõbralikkuse, avatud suhtlemise ning külalislahkusega.

“Minnes ihuüksinda 7-tunnisele mägimatkale, tutvusin mäest üles rühkides kolmeliikmelise seltskonnaga ning tagasi alla jõudes siirdusime juba neljakesi kohvikusse preemiakooki sööma.”

„Just reisi viimased kaks nädalat hääletades andsid kinnitust sellele, kui toredad ning siirad on uusmeremaalased.  Ja muidugi see vapustav loodus, need imelised järved, jõed, mäed, metsad, kaljud, mererannad – see ongi minu zen ja minu hingerahu.“

Kolmekuulise reisi jooksul kogus Lagle nii palju erilisi emotsioone, et meenutades mõjuvad need siiani värskelt ja eredalt. Uus-Meremaa kogemus oli täpselt nii ilus kui oli olnud unistus sellest. Nüüdseks juba uute unistustega plaanib Lagle kindlasti riiki tagasi minna. Oma mälestuse jätsid kindlasti ka erinevad reisisellid, kellega tutvutud sai ning nende jutustatud reisilood, muljed ja kogemused. Ehkki tohutu tagasilöök reisi alguses võttis küll esmalt rajalt maha, siis tagantjärgi mõeldes oli see kindlasti omaette väärt kogemus. Uus-Meremaa reis jääb Laglele alatiseks meelde ka seetõttu, et viimasel reisipäeval sai ta teada lähedase sõbranna väga raskest haigusest. See omakorda paneb mõtlema, et ehk liigutavad meid enim hoopis need reisid, mis toimuvad meie enda hingesoppides…

Kui uurin Laglelt, mida ta kõige enam sooviks võimalusel kaasa tuua oma reisidelt, siis lausub Lagle üpriski mõtlemapanevalt: “Aasia arenguriikidest võtaksin kaasa selle osa inimeste ellusuhtumisest, kus saadakse hakkama selle kõige tavalisema igapäevaeluga. Meie siin Eestis vingume alati millegi üle, kuid tegelikult on meil suhteliselt turvaline ja hea elukeskkond. Jah, me pole heaoluühiskonda veel jõudnud, kuid meie elutingimused on kindlasti paremad kui vietnamlasel, kes elab mägihütis või Sri Lanka teekorjajal, kes teenib 6 eurot päevas.” Meie tarbimisühiskonnas oleks paras väljakutse sellise sissetulekuga toime tulla, kuid mõtteid mõlgutada selles suunas, kuidas vähemaga hakkama saada võiks sellegi poolest, sest olgem ausad enamik meist võiks rahakotile aukude kulutamise asemel rohkem mõelda sellele, kuidas oma vaimu arengusse investeerida ning seeläbi hingeliselt kasvada…

Kui reisimisest üldisemalt rääkida, siis ei sõltu reisi õnnestumine ju mitte pelgalt sihtkohast, vaid olulisel kohal on ka seltskond ning plusse ja miinuseid toob Lagle välja nii üksi kui suurema seltskonnaga reisides: “Üksi reisimist soovitan pikaajalisel reisimisel, kuna just üskinda tutvub kõige rohkem teiste seljakotireisijatega ning see on nii põnev. Samas peab siis madala reisieelarve puhul alati ööbima hostelites, kus tuba jagatakse rohkemate inimestega. Kahekesi reisimisel on reisikulud soodsamad, kuna saab jagada hotellituba, transpordikulusid jne. Miinuseks on ehk see, et kahekesi ei pruugi väga uusi tutvuseid saada, kui just ei ole tegemist väga avatud ja seltskondlike reisijatega. Suurema seltskonnaga reisides peab alati arvestama sellega, et seltskonnas oleksid ühised huvid ja ootused saabuvale reisile. Kui seltskonnas on erinevad huvid, tekivad ka erimeelsused, mis omakorda mõjutavad kogu seltskonna reisist saadavat emotsiooni. Samas on suure seltskonna eeliseks lakkamatu nali ja naer. Lisaks on näiteks Aasias väga hea kohapeal transporti saada, kuna väikebussid koos juhiga on suurele seltskonnale näo kohta soodsamad. Oma sõpruskonnaga oleme juba mitmel aastal käinud suure seltskonnaga kaugemal reisil. Reisitud on nii neljakesi, kuuekesi kuni kuuteistkümnepealise seltskonnani välja. Optimaalseim arv on siiski 8-10 inimest, sest siis on kohapealset liikumist kõige kergem planeerida. Paarisarvuga on ka alati lihtsam majutust broneerida.”

Ehkki Lagle on kirglik reisija, siis soovitab ta oma kogemustepagasisse mitte koguda riike, vaid pigem reisimisest saadavaid erinevaid emotsioone ning sihtkohti.

Palju põnevam on reisides avastada ühes riigis võimalikult palju erinevaid kohti. Reisimisega seoses kerkivada tihtilugu ka rahalised küsimused ning seda peetakse takistuseks, kuid Lagle innustab: ” Kõigil on võimalik reisida ning reisimine ei olegi nii kallis. Mina olen selle ehtne näide. Muidugi viimasel ajal kipun ka pöörama tähelepanu sellele, et reisimine on siis soodne, kui eelnevalt teadlikult ja põhjalikult planeerida. Ei tasu alati lasta end mõjutada internetiahvatlustest ning odav ei pruugigi tegelikkuses olla odav, kuid see on muidugi juba väga pikk jutt..”

Hingeliste elamuste näited ja inspiratsiooni toob Lagle lühidalt esile veel erinevatelt reisidelt: “Charterlend üle Belize arhipelaagi, päevane matk Grand Canyonis, korduvad päevased matkad ja jalutuskäigud Uus-Meremaal, hommikujooksud Austraalias Sydneys, Melbourne’is jne, Austraalias parkimisplatsil juhuslikult kohatud üheksa eestlast ning suure pundiga troopilisel mererannal ööbimine, raskelt haigestumine Austraalias, suusareisid Alpidesse, roadtrip Chicagost Florida osariiki, kahenädalane häälega reisimine Balkani poolsaarel, uskumatud seiklused Gruusias, eestlaste peod Singapuris/ Kuala Lumpuris/ Austraalias, tööreis kruiisilaevaga Vahemerel Roomast Barcelonasse, Tai saarte avastusretk, 2-päevane laevareis Vietnamis Halongi lahel jne jne.” Niiet maailm on täis kohti, mida avastada. Elu on täis sündmusi, mida kogeda. Inimesed on täis rõõmu, mida esile tuua. Selle kõige keskel aga januneb me hing julguse järgi, mis innustaks meid kõike seda tegema.

Põnevaid Hingereise meile kõigile nii välis- kui sisemaalimas!

 

Tekst: Annamaria Ala

Fotod: Erakogu

Kommenteeri Facebookiga
Kui Sulle meeldis, mida lugesid, jaga seda ka teistega
0