Kus on hinge pesa
Kas oma hingele Sa oled teinud aseme,
mis virgutaks vaimu ja kosutaks ka südame?
Kas oled märganud, mis meeldib tal, mis üldse mitte
või arvad, kõik vajaliku ju ise saab ta kätte?
Kas hoolitsed, et tuul ei puhuks ja külm pragudest sisse ei hiiliks
või lased ligi kõik hädad nii et muutub ta okkaliseks siiliks?
Igal hingel on vaja oma üht väga erilist pesa,
mitte lihtsalt tühja, räsitud ja kurnatud keha.
Vaid ikka hoitud ja kaitstud ning kiht kihilt maalitud paika,
seda, mis kosuda, kasvada, paremaks muutuda aitab.
Ärgates mõtleme, mida kõike saavutada vaja,
mida süüa, juua, kuhu minna, mõtteid peas on sada.
Päev lendab, taas uinumiseks käes on aeg,
peast läbi käib veel möödund päeva lust ja vaev.
Kas selle juures aga märkame,
et ikka ja jälle tühjana me ärkame,
et miski on puudu, tuul vihiseb sees,
et keegi ei kanna hoolt me hinge eest…
Kas Sina tead, kus on Su hinge pesa,
mis värvi on seal seinad või on see hoopis kera?
Kas oskad hoida soojust, õnne, armastust,
et hing ei arvaks, et aina näitad talle ust?
Ole hea, Sa korraks peatu, vaata sügavalt iseendasse,
sest maailm just sellisena näib nagu vaataksid Sa peeglisse.
Su enda kätes on kõik pintslid ja värvipotsikud,
need samad, mida ammu oled väljaspoolt Sa otsinud…
Autor: Annamaria Venski
Foto: Proua Teisipäev
