Kas tunned end ilma meigi ja sätitud juusteta peeglisse vaadates ilusana? Või näib sulle pigem, et ikka ja jälle vajaks miski pisut muutmist, peitmist või hoopis rohkem esiletoomist? Kui on raske end loomulikul moel kaunina näha, tuleb esmalt heita pilk lapsepõlve.
Püüan mõtiskleda ja meenutada, milliseid naisi ma päris väikse tüdrukuna imetlesin, kelle moodi tahtsin olla. Püüan minna tagasi aega, kus ma ei olnud veel mõjutatud klantsajakirjade ettekirjutustest. Meenub, kuidas imetlesin rõõmsaid, naervaid, hoolivaid, sõbralikke ja tarku naisi. Mulle ei meenu, et oleksin erilist tähelepanu pööranud välistele kriteeriumitele. Pigem kõnetas ikka inimese olemise maneer, tema loomus ja pulbitsev elu tema sees.
Mida aeg edasi, seda enam hakkasid mind aga mõjutama meedia vahendusel tekitatud iluideaalid ning hakkasin nägema eneses üksteise järel puudusi, mis vajasid lihvimist. Sellega kaasnes vajadus välise tunnustuse järele. Paraku käib see vist paljude tüdrukute murdeea ja naiseks kasvamise juurde, et justkui lihtsalt iseendast enam ei piisa. Olulisele kohale tõuseb riietus, meik ja soeng ning tagaplaanile vajub sisemine areng, sest paraku kõigeks ju aega ei jätku.
Õnneks ajaga tuleb siiski ka tarkus ja enesekindlus ning nüüd olen hakanud nägema seda imelist loovat jõudu ja energiat, mis minus nagu igas teises naiseski olemas. See loovjõud tegelikult lasebki üleüldse ilul avalduda nii enese sees kui ka ümbritsevas maailmas. Meil naistena on vastutus uskuda enesesse ning näha ilu ennekõike just siis, kui oleme oma lihtsas ja loomulikus olekus. Seeläbi loome me kogu maailma ilusamaks, äratame järeltulevates põlvedes eneseusku ja austust ning juhime tähelepanu elu olulistele väärtustele. Olgem ausad, ükskõik kui palju loodus meile ka väliselt kaasa andnud ei ole, kui meie silmis puudub rõõm, sära ja headus, tuhmub ka kõige kaunim näolapp.
Maski tagant välja
Vahel ei pruugi enesele ausalt otsa vaatamine üldse lihtne olla, kuna oleme harjunud kõiksuguste maskikihtide alla peitu pugema. Kui siiski leida eneses julgus vaadelda end oma loomulikus olekus ning seda palet ka teistele näidata, avastame kui kerge, hea, lihtne ja mõnus on olla just täpselt selline, nagu sa oled loodud. Kui küsida eneselt, miks ja kelle jaoks on tarvis oma välimust üldse muuta, võib see avada mitmed olulised teemad, millele ei ole olnud aega või julgust otsa vaadata.
Milleks on meil vaja end päevast päeva kreemitada, meikida, juukseid siluda ja hoida järge sellel, mis hetkemood meile selga dikteerib? Kas me tõepoolest arvame end olevat niivõrd ebatäiuslikud, et ei oska lugu pidada nendest looduse poolt kaasa antud kingitustest, mis igaühte meist omanäoliseks muudavad? Kas me oleme end lootusetult kaotanud teiste heakskiidu ja tähelepanu joovastusse nõnda, et me pelgame ilma maskideta päevale vastu minna? Mulle näib, et nõnda kaotame me osakese oma päris olemusest, osakese sellest väest, mis meile naisena sündides kaasa on antud.
Jumestuskunstnikuna on minu elus olnud perioode, kus ma ilma ripsmeid värvimata ja vähemalt kerge puudrikihita kodust välja minna pole julgenud. Olen tundnud end justkui alasti ja ebatäiuslikuna. Praegu on pereelu minu jumestajakarjääri pigem tagaplaanile jätnud ning keskendumine on nihkunud elu tõelistele ja püsivatele väärtustele. Jooga ja meditatsiooni ning enese pideva vaimse ja psühholoogilise arenguga tegeledes on tärganud eneseusk.
Ebakindlus ja tunnustusvajadus on hakanud järjest enam vaibuma ning üha säravama naeratusega tervitan enda hommikust äramagatud nägu ja juukseid. Vaatan enesele peeglis sügavalt otsa neil kodurahus mööduvatel hommikutel, kus ma ei pea kuhugi kiirustama, ning näen naist, kes teab ja tunneb oma väärtust ning on seeläbi kasvanud ilusaks.
Olulist rolli selles sisemises kasvamises on kahtlemata mänginud ka minu abikaasa. Inimene, kes on algusest peale austanud ja hinnanud mind just sellisena, nagu ma olen, ning seeläbi aidanud mul kasvada ebakindlast ja end alles otsivast tüdrukust naiseks, kes on hakanud nägema naiselikkuse eripära ja võlu just selle kõige ausamas ja puhtamas olekus.
Samuti, nähes oma poja pilgus rõõmu ja imetlust, millega ta mulle otsa vaatab, ning seda siirast naeratust, mis kogu tema näo särama lööb, tunnen end kõige ilusama inimesena maailmas. Ma usun, et kõige enam mõjutavadki meid just need kõige lähedasemad inimesed. Millised ootused, eeldused, käsud, keelud, soovunelmad, unistused ja väärtushinnangud nad meie õlgadele panevad või kas üldse panevad…
Pilk sissepoole
On olnud aegu, kus minu ümber on olnud palju inimesi, kuid hinges suur auk. Minu elu võis kõrvaltvaatajale näida põnev, lõbus ja äge, kuid tegelikult olin ma ise selle kõige keskel täielikult kadunud. Olin saanud kellekski, keda ma ise ka enam ei tundnud. Olin püüdnud vastata igal tasandil karmidele ühiskonnanormidele ning tundsin seeläbi, et iseendaga üksi olles ei oska ma enesega midagi peale hakata. Vajasin pidevalt kellegi kohalolu selleks, et tunda end kellenagi.
Tagasi vaadates olen mõistnud, et väline maailm tekitab meis teinekord vajaduse püüda end vormida ja muuta kellekski või millekski. Nõnda hakkame aga ka oma ellu tõmbama olukordi ja inimesi, mis soosivad seda muutust aina võimsamalt ja võimsamalt, kuniks me enam ei mäletagi, kes me tegelikult oleme. Leides eneses aga julgust muuta oma elu ning seeläbi ise muutudes, leiame ka eneseusu, mis toob meid tagasi loomulikkuse juurde ning nii jõuavad meieni ka olukorrad ja inimesed, mis tõesti meie tõelise olemusega samas taktis võnguvad.
Ennekõike on naine loovenergia ning loob enese ümber täpselt sellist reaalsust, mida temast kiirgab. Ilus naine loob headust, armastust, hoolivust, ühtekuuluvust, sõbralikkust, austust, tasakaalukust, rahu, rõõmu, sära, naeru, leebust, mõistmist, julgust, heatahtlikkust, turvatunnet, soojust, pehmust ning näpuotsaga ka maagiat, mis võluväel muudabki maailma nii meie sees kui ka väljaspool ilusamaks…
Ilusat eheda ilu kogemist!
Autor: Annamaria Venski (ilmus ajakirjas Sensa, märts 2017)
Foto: Erakogu
