Kas lapsi peaks innustama keskenduma tulemusele või protsessile ning kas sel on üldse mingit vahet? Ma ei ole küll lastekasvatuse ekspert, pedagoog ega psühholoog, kuid usun, et ka ainuüksi lapsevanema roll annab juba piisavalt eeldusi, et keerutada mõtteid selle ümber, mil määral ja kuidas mõjutab meie tänane käitumine lapse arengut, mõttemaailma ja käitumisviisi tulevikus.
Olen tähele pannud, et mul on kombeks oma peagi pooleteise aastaseks saavale pojale öelda:” oi kui ilus!” kui ta ehitab klotsidest torni, joonistab või saab millegi muu säärasega hakkama. Sama omadussõnaga kipun iseloomustama ka kassi, kes aegajalt meie akna alt mööda hiilib või linde, kes meie linnumajakeses nokkimas käivad. Ühtäkki tabasin end mõttelt, et mida ma lapsele seeläbi tegelikult õpetan..?! Eks me kõik tahame oma lastele näidata ennekõike maailma ilusat poolt, innustada ja tunnustada neid ning sellest nähtavasti tuleb ka komme kasutada sõna “ilus”. Kuid teadlikult mõtiskledes näib mulle, et seeläbi õpetame me lastele hoopis keskendumist välisele ning orienteerumist pelgalt tulemustele.
Palju olulisem oleks tegelikult suunata tähelepanu protsessile ehk siis tunnustada pingutust ennast kui laps midagi uutmoodi teeb, loovalt läheneb, ära õpib või õpitut rakendab. Olgu see kasvõi pisike asi, aga juhtides tähelepanu just sellele, et märkame, mil viisil laps midagi teeb on palju olulisem, kui see, milline on tulemus. Suure tõenäosusega kujundab see lapses endas samuti vastava mõttemustri. Nimelt jälgimaks, kuidas midagi tehtud sai ning märkamaks seda ka teiste juures, selle asemel, et püüda iga hinna eest saavutada mingit tulemust ja hinnata ainult tulemusi. Mida rohkem ma mõtlen selle teema üle, seda enam tundub, et isegi kui esmapilgul võib taoline tähelepanek näida tühine, siis tegelikult võib sel hoopis väga suur ja maailmavaateline mõju olla meie tulevastele põlvkondadele.
Kogu meie ühiskond on valdavalt tulemustele orienteeritud ja välisele suunatud. Kuna seda on ümberringi niigi liiga palju, siis võiks lapsevanemana anda omapoolse panuse just vastupidistele väärtustele, õpetamaks hindama sisu. Lisaks võiks taoline lähenemine arendada ka lapse hetkes viibimise oskust, protsessi nautimise oskust, loovust, uute lähenemiste katsetamist, teiste inimeste pingutuste väärtustamist, abivalmidust, tervikliku maailmapildi kujunemist, oskust seostada põhjust tulemusega jpm. Samuti looks see soodsa pinnase julguse ja eluterve enesehinnangu arenemisele, kuna lapsel puudub vajadus tunnustuse pälvimiseks parimate tulemuste saavutamise nimel end iga hinna eest tõestada. Nii anname võimaluse uutele lähenemistele ning seeläbi aitame lastel kasvada iseseisvalt mõtlevateks täiskasvanuteks, kes ei pelga ebaõnnestumist ja elu üleüldiselt ning on täis indu proovida ja katsetada erinevaid lahendusi elus.
Kogu meie elu ja meie ise indiviididena kujunemegi ju pisiasjade mõjul. Seetõttu pean ülioluliseks teadlikkust. Teadlikkust iga hingetõmbega, igal sammul, iga mõtte ja teguviisiga. Vaid teadlikult elades saame luua iseennast selliseks, et võiksime tunda hinges alati rõõmu ja rahu ning südames armastust. Meie lapsed on tegelikult kogu ühiskonna lapsed, kuna nad kujunevad just selliseks nagu on nende ümbrus. Ükskõik kas meil endal on lapsi või mitte, mängime me rolli tulevaste põlvede kujunemisel, kogu maailma kujunemisel seeläbi isegi. Olenevalt vaatenurgast on see ühtaegu nii imeline vastutus kui ka võimalus. See annab tõepoolest meile võimaluse muuta maailma. Algus selleks tuleb teha aga siiski iseendast, märkamaks oma mõttemustreid ja nendest tulenevaid harjumuslikke teguviise ja käitumist. Suurema osa ajast kipub enamik meist elama paraku aga autopiloodil, meil lihtsalt ei ole aega, jaksu ega energiat teadlikkuseks, sest palju kergem on lihtsalt olla ja lasta asjadel minna nii nagu nad seni ajast aega on läinud… Olen tänulik ja õnnelik, et minuni on jõudnud sellised virgutavad mõtted, mis panevad sügavalt enesesse vaatama ning õpetavad usaldama sisetunnet. Nende sisekaemuslike avastusretkede tulemusi püüan rakendada nii iseenda, oma pere kui ka ümbritseva maailma hüvanguks, et ühel päeval tagasi vaadates võiksin südamerahuga enesele öelda:
“Jah, ma julgesin elada elu just nii nagu minu süda õigeks pidas. Julgesin vaadata raamidest kaugemale ning kombata seni tundmatut maailma. Seeläbi kahjustamata kedagi teist ning andes omapoolse panuse ilusama ja jätkusuutlikuma maailma jaoks…”
Kutsun üles meid märkama iseenda mõtteid ja käitumist, et teha ruumi teadlikkusele ja kasvada seeläbi rahulolevaks, õnnelikuks inimeseks, kes tõepoolest muudab maailma paremaks!
Autor: Annamaria Venski
Foto: Proua Teisipäev
Modellid: Brigitta ja Luukas
