Ma olen kirjeldamatult rõõmus, et ma pole ideaalne. Muidu kaoks ju igasugune mõte eksisteerimiseks, kas pole nii?! Meie praegune ajastu küll suunab…
Mul on üks aim… Õhkõrnalt ta puudub mu nahka Paitab pead Vaikuses olles võin tunda ta embustki Iseendas olles Enesele truuks jäädes…
Käes on uus aasta. Seisatan ja mõtlen korraks, mida see üldse tähendab. Uus aasta, uued võimalused, uued katsumused, uued õppetunnid, uued kogemused… Ühtpidi…