Ma olen kirjeldamatult rõõmus, et ma pole ideaalne. Muidu kaoks ju igasugune mõte eksisteerimiseks, kas pole nii?! Meie praegune ajastu küll suunab ja lükkab meid igakülgselt ideaalsuse püüdelemise poole, kuid tegelikkuses on üks olulisemaid eesmärke siin maises elus eneseareng. Seetõttu on parem juba eos teha rahu täiuslikkuse püüdlusega. Igati elutervem on tunnustada end sellisena nagu oleme. Seejuures on oluline tunda ära oma hingekutse, milleks üldse me siin oleme või mis on meie arengupotentsiaal.
Alles siis kui oleme neid olulisi küsimusi eneselt küsinud ja vaaginud oma eksistentsi sügavamat sisu, alles siis saame edasi liikuda tõeliselt rahuldust pakkuva enesearengu teele. Mõelda vaid, kuivõrd palju südamevalu langeks ära kui täiuslikkuse püüdmise asemel tegeleksime oma tõelise potentsiaali avastamisega. Just sellega, mis igaühes meis erilist on. Mõelda vaid, millist maailma võiksime luua, kui oma lastele oskaksime edasi anda sellist maailmakäsitlust, kus oluline pole mitte olla parimatest parim igal sammul, vaid hoopis oma südamekutse järgimine. Julgus mõelda, teha teisiti, julgus jääda iseendaks, julgus olla täiuslikult ebatäiuslik, just selline mõtteviis loob maailma tõelist väärtust. Erinevus rikastab nagu me kindlasti oleme kuulnud. Kuid kas tänases maailmas ka päriselt mõistame selle sisu. Kui neid sõnu korraks enesele lausume, siis kas võime öelda, et tõepoolest suudame me aktsepteerida erinevust, mis maailma rikastab või tiksub kuskil peas eelarvamuste halastamatu kaja sellest, kui täiuslik maailm olema peaks… Kui siiski seda mõtet sügavalt eneses tunnetame, siis hakkavad hajuma ka need kujutlused, mis alateadvusest märkamatult pidevalt pinnale kerkivad ning kuskil kuklas vasardavad: täiuslik lapsevanem on alati rahulik, mänguline ja tasakaalukas; täiuslik naine on alati sensuaalne, meisterlike kulinaarsete oskustega ja võrratult võluv vestluspartner; täiuslik mees on igas olukorras tugev kui puu, tunded teda ei kõiguta ja materiaalselt on ta kindlustatud kõigeks; täiuslik laps on see, kes alati kuuletub, on viks ja viisakas ja paistab kõigile silma mõne erilise andega; täiuslik töökoht hõlmab endas juhtpositsioonil tähtsatel kohtumistel käimist ja kadestusväärseid kontakte sotsiaalmeedias; täiuslik kodu on piisavalt suur, et võõrustada kogu sõpruskonda ja piisavalt väike, et mahtuda mõnda prestiižsesse elamurajooni jne jne. Võimalik, et esmapilgul ei teki kiiret äratundmist neis ridades, kuna me pole harjunud väga sügavalt vaagima miks me midagi teeme või vajame. Enamasti on aga meil kõigil oma isiklikud täiuslikkuse kriteeriumid, mis kuklasse hingavad ning ei lase igapäevastest lihtsatest hetkedest täit mõnu ja naudingut tunda, sest koguaeg oleks justkui midagi vaja, midagi on alati puudu enne kui võib täielikku õnne lubada endal tunda…
Ma ise olen alati olnud pisut perfektsionisti tüüpi, seetõttu tean väga hästi, millest räägin. Ühtepidi on see läbi elu innustanud mind alati arendama ennast ja liikuma edasi, kui tunnen, et miski elus enam ei toimi. Samas aga olen ma kulutanud väga palju aega ja energiat otsides parimat võimalikest nende asjade puhul, mis pole tegelikult just kuigi olulised. Samuti olen iseendale esitanud tarbetult kõrgeid nõudmisi, mis halvemal juhul võivad viia läbipõlemiseni. Seetõttu olen eriliselt tänulik selle kerguse eest, mida mulle on andnud mõistmine, et täiuslikkust pole olemas. Sest kui ühel hetkel saavutad selle, mida oled pidanud täiuslikuks või parimaks lahenduseks, siis peagi tõstavad pead uut sorti täiuslikkuse püüdlused. Muidugi mõista on tarbetu täiuslikkuse püüdlemise teadvustamine olnud ajas arenev protsess ja sisemine kasv, mis ei toimu üleöö. Kõige olulisem on aga teadvustada endale, et keegi ega miski pole täiuslik ning sellest olulisem on püüda järgida oma tõelist kutsumust. Sest kui järgida oma kutsumust, kaob ka väga suur osa tühimikust meie sees, mis just ongi täiuslikkuse püüdluse üks põhilisi aktivaatoreid. Kui oma kutsusmust aga veel üles pole leidnud, siis tasub mõelda, mis on see, mis paneb su silmad särama, mis inspireerib ning mida võiksid tunde ja tunde teha ilma, et tekiks tüdimus, mis on sinu tugevad küljed, millele teised inimesed tähelepanu pööravad või mis on hoopis sinu salajased anded, mida sa seni ei ole julgenud kellegagi jagada, kuid millele mõeldes tunned erilist närvikõdi. Mulle näib, et kui me ratsionaalse mõtlemise asemel püüaksime rohkem tunnetada maailmaasju, siis oleksime nii vaimult kui füüsiselt rohkem tasakaalus ning seeläbi tunneksime ka kui imeline on olla mitte ideaalsuse kehastus, vaid hoopis omanäoline ja ainulaadne inimolevus.
Imelist ebatäiuslikkuse kogemist!
Tere ka Instagramis @annamaria.venski
Autor: Annamaria Venski
