LUULEREAD: Vaim

 

Mul on üks aim…
Õhkõrnalt ta puudub mu nahka
Paitab pead
Vaikuses olles võin tunda ta embustki
Iseendas olles
Enesele truuks jäädes võin tunda teda enim
Ta sütitab mind just nōnda nagu siis kui esimest korda su huuled mind paitasid
Temas on kõik see, mis paneb mu kasvama kui varakevadise õienääpsu,
mis aina ja ainiti valguse poole end sirutab
Ta kannab mind oma kirevatel tiibadel, et kogeda võiksin kõike, mis antud mulle on kogeda
Mul on üks aim…
Me elu kasvab seal, kus on me eluvaim

Autor: Annamaria Venski

 

Kommenteeri Facebookiga

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga