Lugu sellest, miks me vahel tunneme, et meid ei armastata

 

Armastus on üks omapärane nähtus. Me tihtilugu kipume seda otsima kuskilt enesest väljaspoolt. Justkui oleks see miski, mis on meist eraldiseisev ja kohati isegi kauge ning kättesaamatu. Samas just ainult ja ainult meis eneses saab armastus avalduda.

Isegi kui me leiame armastuse kelleski teises, siis saab selle tundmine avalduda vaid siis kui meis eneses on olemas armastus iseenda vastu, teiste vastu, maailma vastu üleüldiselt. Õigem oleks tegelikult öelda mitte vastu, vaid poolt. Sest tundes armastust saab olla vaid selle poolt, mitte vastu. Selles poolt ja vastu sõnademängus peitub tegelikult ka sügavam tõde. Kui meis on armastus iseenda poolt, teiste poolt ja maailma poolt üleüldiselt, siis saab võimalikuks tunda universaalselt kehtivat armastust. Tunda aga armastust teiste poolt, kogu maailma poolt saab vaid siis kui lubame sel eneses avalduda. Mis siis kui aga tunned, et sind ei armastata? Peatu!
Mitte selleks, et küsida, miks, vaid selleks, et küsida kes.
Kes ei armasta sind?

Kui pähe tekib üldse mõte, et sind ei armastata, siis sina ise oled see, kes ennast ei armasta… Päris julm tõde, eks.
Mingis aspektis või kellegagi koos olles või ehk üleüldises tervikus ei armasta sa iseennast. Midagi on sinus sellist, mis blokeerib armastuse vaba voolamist. Vastasel juhul ei saaks selline mõte üldse pähe tullagi. Meenutagem korraks, kuidas inimene siia ilma üldse sünnib. Inimese eostamine saab võimalikuks siis kui jagatakse rohkemal või vähemal määral armastust. Inimese sünd saab võimalikuks aga siis kui on vastu võetud otsus avada süda veelgi suuremale armastusele. Kui inimene juba kord on armastuse looming, kuidas siis saab üldse juhtuda nii, et me ei tunne end armastatuna. See näitab, et me oleme end lahti loginud oma algsest olemusest, oma tuumast.

Vahel võib juhtuda, et tunneme nagu mõni kallis inimene ei armastaks meid ja see võib suisa masendusse ja isegi depressiooni viia. Tegelikkuses tähendab see, et on aeg sügavaks sisevaatluseks. Tuleks uurida, mida me üldse armastusena defineerime. Kas see on näiteks mingi kindlat sorti käitumine..?!
Tihtilugu väljendavad inimesed armastust väga ja vägagi erinevalt. Lausa nii erinevalt, et Gary Chapman näiteks on kirjutanud isegi raamatu “Armastuse 5 keelt”. See tähendab, et inimesed väljendavad enda armastust lausa nii erinevalt nagu räägiksid nad erinevas keeles. See omakorda tähendab, et nad ootavad vastu samasugust armastuse keelt, kuna see on ainus, mida nemad enese jaoks armastusena mõistavad. Muul juhul juhtub see, et väga palju ilusat ja olulist läheb lihtsalt tõlkes kaduma.

Lisaks oleneb ka milline on meie nö armastuse taust ehk et mida me elus oleme õppinud tõlgendama armastuseks. Mõni inimene näiteks ootab, et armastatud inimesed teeksid pidevalt tema heaks midagi, see on justkui tema arusaam armastuse olemusest, kuna ta kasvas üles näiteks peres, kus tema eest kõik ära tehti. Samas aga võib see inimene, kellelt nüüd armastust oodatakse hoopis käituda risti vastupidi, kuna tema näiteks pidi lapsena kõigega ise hakkama saama, tema vanemad julgustasid teda olema iseseisev, tegema ise otsuseid. Ta tundis end armastatuna just läbi selle, kui ta sai tunnustust, et saab ise hakkama. Nüüd väljendab tema oma armastust seeläbi, et soovib, et ka tema kallid inimesed ise hakkama saaksid, sest tema jaoks on see üks mõistetavamaid armastuse keele murdeid. Nii võibki juhtuda, et kaks inimest, kes sügaval südames soovivad teineteisele oma armastust väljendada, toovad esile hoopis suure kurbuse. Kui aga uurida oma arusaami, reageeringuid ja sügavamat tausta, siis on võimalik õppida end ka arusaadavalt väljendama.

Lisaks veel on ka inimeste vajadus, ennast kellegi poolt armastatuna tunda, väga erineva kaaluga. See aga on otseselt seotud sellega, kui palju armastust meis eneses on, kui palju me ennast tõeliselt aktsepteerime, kui palju me lubame enesel olla päris ja ehedad, kui palju on meile varasemalt elus jagatud tingimusteta armastust ehk siis et kui palju on meid aktsepteeritud just sellisena nagu me oleme, kui palju on juba lapsepõlves lubatud meil tunda ja väljendada ilma hukkamõistuta oma emotsioone ja identiteeti, kui palju me iseennast hindame, austame ja väärtustame. Seda nimekirja võib jätkata veelgi. Kuna meil kõigil on aga oma lugu, siis vaid aus pilguheit oma sisemaalima annab meile tõelised vastused armastuse blokeeringutele. Ehkki võib olla keeruline võtta vastutus oma armastuse anuma täitumise eest enese peale, on see samal ajal ka äärmiselt vabastav. Teadmine, et armastuse tundmine on võimalik igal hetkel, kõiges ja kõikjal annab elule hoopis uued mõõtmed, mis on väärt järele proovimist.

Armastagem alati ja alustagem iseendast!

Tekst: Annamaria Venski

 

Kommenteeri Facebookiga

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga