Nüüd kui päevad on pisut jahedamaks ja sombusemaks läinud ning õhtud juba hämaramad on hea aeg endale meelde tuletada, miks õues käimine nii oluline on ja mida see pere pisematele annab. Ei ole olemas halba ilma, on vaid vale riietus!
Meile meeldib perega võimalikult palju õues olla ja loodust avastada. Juba enne laste sündi käisime Simoga palju jalutamas. Siis kujunesid alati ka kõige inspireerivamad jutuajamised ja tekkisid igasugused põnevad ideed ning tulevikuvisioonid. Nüüd kui meist kahest on saanud neli, püüame ka lastele looduses käimise kommet juurutada. Kahtlemata liigume meiegi suvel pisut rohkem õues. Samas aga kui sügis ligi hakkab hiilima on õues nii palju muud põnevat, mida lastega koos teha ja avastada. Tuleb lihtsalt endale ka õiged riided selga panna, et oleks mõnus ja nauditav koos toimetada.
Looduses ringi toimetades olen tähele pannud, et laste loovus hakkab palju tugevamalt tööle. Küll ehitavad nad kividest torne ja okstest lõkse ning igasuguseid muid asju ja olevusi parasjagu kättesaadavatest materjalidest. Hetkel ootavad nad juba pikkisilmi, millal kastanid puuotsast maha hakkavad potsatama, et saaks neist erinevaid loomi meisterdada. Suurest ootusärevusest toppis Henri, üks päev kui Kadriorus jalutamas käisime, oma taskud juba rohelisi tammetõrusid täis ja kontrollib nüüd igal hommikul, kas kogu varandus ikka alles on. Nii vähe on ikka lapsel rõõmuks vaja.
Looduses käies areneb ka nende tähelepanuvõime, kuna tihtilugu uurime põhjalikult erinevaid taimi, kive, jälgime maastikku, vaatleme ilma ja otsime midagi põnevat. See kõik aga nõuab parasjagu keskendumist. Lisaks õpivad nad mõistma ja märkama erinevaid looduses toimuvaid protsesse ja see arendab üleüldist arusaamist meid ümbritseva maailma ja elu kohta üleüldiselt. Räägime alati juurde, miks asjad üht- või teistpidi looduses on. Arutlemine teemadel, mis on seemned, miks puudel lehed ära kukuvad, kuidas tekivad õunad puu otsa, miks loomad oma pabulad keset teed jätavad, miks vihma sajab, kuidas vihmaussid maa sees elada saavad, miks lindudel nokk on, miks rebased liiguvad üksi hundid aga karjas jms, paneb ka ennast rohkem loodust märkama, selle üle mõtisklema ning teinekord tuleb ka ise vastuseid mõnest targemast kohast otsida, sest kõike ju ise ka ei tea. Kõik need jalutuskäigud ja ühised vestlused loovad lisaks loodusele tugevamat sidet ka kogu pere vahel. See on aeg, mil oleme ka ise täiskasvanutena palju rohkem kohal, ei ole segavaid seadmeid jms.
Lisaks olen tähele pannud, et õues viibides on lastel omavahelisi naginaid ja nääklemisi samuti palju vähem. Kõigil on justkui rohkem ruumi olemiseks ning loodus kuulub kõigile ja samas mitte kellelegi. Jääb ära territoriaalne konkurents ja lahustub omandihimu. Looduses on märksa rohkem tunda seda palju räägitud üksolemist ja üheshingamist. Maaema hoiaks meid kõiki tõepoolest nagu oma lapsi, pakkudes igaühele midagi, lohutades kui meel on must ja rõõmustades kõige kirevega, mis tal pakkuda on. Kuna meie lapsed on ka võrdlemisi särtsakad ja energilised, siis saavad nad end õues ka palju rohkem välja elada ja maandada. See omakorda hoiab tubase õhkkonna samuti rahulikumana.
Muidugi ei saa üle ega ümber ka värske õhu tervendavast mõjust. Kusjuures männimetsas ja veekogude ääres jalutamine mõjub veel ka meeleolu tõstvalt, kuna sealses õhus levivad negatiivsed ioonid põhjustavad positiivseid emotsioone. Samamoodi mõjub õhk ka peale vihma ja äikest. Niiet üks väga oluline põhjus, miks lähenevast sügisest eriti suurt rõõmu tunda. Sellega on täiesti teaduslikult ära seletatav, miks meie pere ennast männimetsas ja mere ääres alati nii hästi ja kosutavalt tunneb.
Samuti ei ole vähem oluline liikumine, mis looduses viibimisega alati kaasneb. Arvestades tänapäeva mugavat ja tehnika rohket elukeskkonda pean ma eriti oluliseks laste liikumisharjumuste juurutamist juba maast madalast. Seda oleme ma ka erinevate jalutuskäikude ja matkadega teadlikult koguaeg teinud, ehkki teinekord tuleb selleks nii mõnigi jonnihoog üle elada. Hea nipp on hoida käepärast veepudel ja väike snäkk, sest vahel on just nälg või janu selle “ma ei jõua kõndida, võta mind kukile, kaua veel..” nutulaulu algpõhjuseks. Samuti tasub veenduda, et jalanõud ka pikemal kõnnakul jalas ikka mugavad on. Enda meelerahu ja üleüldise positiivse õhkkonna säilitamiseks tasub muidugi ka jälgida, et pikem jalutuskäik ei satuks ajale, mil laps tõepoolest võib liialt väsinud olla. Nii ei ole sellest kellelgi mingit rõõmu ning põnevuse asemel tekib vastumeelsus ning kõik ümbritsev tundub pigem paha ja igav.
Meil lapsevanematena on äärmiselt suur roll laste harjumuste ja eluviiside kujunemisel. Aegajalt tuleb välja astuda ka oma mugavustsoonist selleks, et näidata lastele seda uut ja põnevat maailma, mis meile ehk juba liialt tavapärane tundub ent samas hoopis positiivselt ennastki üllatada võib. Erinevaid tegevusi ja uusi avastusi pakub loodus just nii palju kui ise oma loovusel lennata laseme.
Tule jaga ka enda pere meelistegevusi õues kirjutades kommentaaridesse või Instagrami @annamaria.venski
Tekst: Annamaria Venski
Fotol värskelt veedetud nädalalõpp Hiiumaa müstilises looduses
