Olen viimasel ajal palju kirjutanud puhkamisest, enda akude laadimisest ja sellest, kuidas tuua argipäeva neid väikseid ja lihtsaid hetki, mis nii enda kui paarisuhte tassi täita aitavad. Miskipärast ei saa ma nendest teemast ikka üle ega ümber.

Tõenäoliselt kerkib jõudeaja teema aina uuesti ja uuesti esile seetõttu, et mul endal on hetkel päris kiire eluperiood. Kuna lastel on käes juba parajalt asjalik vanus, siis alustasime septembrist huviringides osalemisega, et anda neile võimalus katsetada, õppida tundma oma tugevusi ja leida see miski, mis neid tõeliselt köidab. Mulle on jäänud väga kõlama ühe treeneri mõte, et laps võiks 1o-ndaks eluaastaks olla proovinud ca 10 erinevat huviringi, et ta kogeks erinevaid ettevõtmisi ja leiaks selle, mis päriselt tema oma on. Kuna elame nö maal, siis minu jaoks tähendab see kõik paraku aga autoga ringi vuramist ja laste sõidutamist. Siinkohal ma ei kurda üldse, vaid nendin lihtsalt ajakulu, mis antud ettevõtmisse investeerida tuleb, kui oled valinud elada linnast eemal. Niiet lause: “Septembrikuus kõik on uus”, on meie puhul sel aastal väga kümnesse. Lisaks on mul endiselt käsil raamatu kirjutamine ja andsin endale taaskord ka lubaduse iga nädal regulaarselt blogi postitusi teha.

Ehkki see kõik paneb mul silmad tõeliselt särama, siis võtab see koos tavapäraste majapidamis toimetustega ka üksjagu aega ja energiat. Vahepeal on tunne nagu oleksin taas tagasi sekretäri töö peal, kus tegelen pideva plaanimajanduse ja logistika organiseerimisega. Selles kõiges on aga ka oma võlu. Kes palju teeb, see palju jõuab ja tõepoolest kohati tundub, et kogu see toimetamine ja majandamine annab omamoodi ka energiat juurde. Jõuan aga igapäevaselt tagasi ka selleni, kuidas on vaja nii endale, suhtele, kui ka lastele kõige selle virr-varri keskel kosumiseks aega anda. Kõikide tassi on vaja regulaarselt täita, et kogu süsteem toimiks ja kuskilt midagi logisema ei hakkaks. Õnneks on meil Simoga mõlemal läbipõlemise praktika juba seljataga ja oskame end selle eest juba märksa paremini hoida.

Mõned meie lihtsad ent samas mõnusalt laadivad rituaalid ja harjumused:

  • Teeme igas nädalas teadlikult ruumi ja loome aega perega kvaliteetaja veetmiseks. Enamasti seikleme siis kuskil looduses, avastame metsaradu või naudime merekohinat. Merele ja mere äärde läheme nii tihti kui võimalik, sest oleme avastanud, et see mõjub tervele perele väga mõnusalt. Merekohin justkui pühiks minema kõik ebaolulise. Mererannas on kõigil ruumi, et mõnusalt olla. Kes tahab see mängib liiva ja kividega, kes tahab unistab silmi horisondil hoides, kes tahab saab end tühjaks karjuda ja mürgeldada kui pole ümbruses kedagi, keda see häirida võiks. Mingi eriline lummus ja puhastav energia on meres. Ka purjetamine on nüüdseks juba tõeliselt nauditav terve perega koos, kuna lapsed juba omal jalgadel ja mõistavad päris ilusti ka ohutusreegleid. Lisaks on see laste jaoks nii põnev. Iga lapsevanem teab aga, et kui lastel on põnev, siis on nendega koos olemine puhas rõõm ja lust. Nad on koostööaltid, kuulavad paremini, ei ole mingit jonni ja nii saab luua tõeliselt ägedaid ühiseid kogemusi ja mälestusi.
  • Olen aja jooksul ka päris korraliku hulga erinevaid lauamänge soetanud, mis nüüd päevade pimenedes rohkem käiku lähevad. Meie pere 3-ne ja 5-ne tunnevad ka juba päris suurt huvi nende vastu ja tulevad tihtilugu ise meie juurde lemmikmängud näpus, et koos mõnusalt aega veeta. Nii mõnus on see aeg, kui lapsed veel ise lapsevanemaid mängima kutsuvad ja kui mängud veel ka sellised on, mis endalegi huvi ja põnevust pakuvad. Mingi hetk nad kasvavad juba nii piisavalt suureks ja iseseisvaks, et tõenäoliselt eelistavad mängida pigem sõpradega. Niiet meie igaljuhul püüame nautida igal võimalusel seda mänguhimulist aega.
  • Ka tavapärastel jalutuskäikudel püüame alati leida neid hetki, et uurida ja avastada maailma. Ümberringi on ju nii palju põnevat kui me vaid isegi seda lapseliku uudishimuga vaadata vaid oskame. Selleks ei pea üldse minema kuhugi loodusesse või parki jalutama. Ka linnatänavail leiab ja märkab nii mõndagi, mille üle arutleda.
  • Enne uinumist on meie perel tänulikkuse rituaal, kus püüame päeva pihku nö. Siis saab igaüks rääkida, mis talle tänases päevas eriliselt meeldis või miks see tema jaoks oluline oli. Kõige agaram ja ettevõtlikum on selles kusjuures meie pere kõige pisem, 3-ne Arabella, kes tulede kustudes pea igal õhtul hüüab: “Püüame päeva pihku!”
  • Simoga oleme hakanud teineteist märksa rohkem kaisutama, vaatame üksühele rohkem ja pikemalt silma ning leiame igas päevas aega, et tunda huvi, kuidas teise päev on möödunud, millised tunded õhus on ja kus kohas teine üldse omadega parasjagu on nö. See kõik on mingis mõttes nii väike asi, aga annab tohutult palju. Kõige suurem võlu peitubki tihtilugu lihtsates asjades. Olles päris pikalt koos juba, võib argipäeva saginas aga kaduma minna teineteise igapäevane teadlik märkamine ja tunnetamine.
  • Minu tassi sõna otseses mõttes täidab ka mõnus soe taimetee. Kui luban endal nautida soojalt (väikeste laste kõrvalt on see juba saavutus omaette!) mõnda teed, mis parasjagu eriliselt kõnetab, siis saan alati mõnusalt värske laengu. Miskipärast viib rahulik teejoomine mind tihtilugu sellistele mõtisklustele rändama, millele niisama ringi sagides ei satu. Ja nii sünnivad teinekord päris uued ideed ja ettevõtmisedki, mis mingil moel elu taaskord rikastavad.
  • No ja siis see imetabane tegevus, mida saab pea kõikjal harrastada ning millel on niivõrd laadiv ja kosutav jõud. Unistamine… See ei maksa midagi, see on kõigile kättesaadav ja selleks ei pea eraldi aega isegi mitte võtma, ent annab nii palju jõudu ja loob mõnusalt kosutava tunde. Mina unistan iga päev päris suuri unistusi ja kui elus tagasi vaatan, siis nii mõnedki neist on aja jooksul täitunud, niiet unistustel tõepoolest on võlujõud!

Neid lihtsaid ja väikseid ent samas nii erilisi hetki saame me kõik iseenda jaoks luua. Võimalusi selleks on mustmiljon või just nii palju kui endal fantaasiat jagub. Siinkohal tasub eeskuju võtta lastest, kel on niivõrd eluterve uudishimu maailma vastu. Tuleb lubada endal peatumist kasvõi mõneks minutiks, et teadlikult kohal olla ja peast südamesse tulla. Küll siis juba leiab igaüks enda jaoks selle, mis just teda praeguses hetkes laeb.

Põnevaid ja hingekosutavaid väikseid hetki igasse päeva!
Tule ütle tere ka Instagramis@annamaria.venski 

Autor: Annamaria Venski

Lisa kommentaar

Pin It