Kui meie esimene laps, Henri 5 aastat tagasi sündis, oli meil võrdlemisi selge ettekujutus sellest, millised saavad olema meie reeglid multikate, ekraanide, maiustuste jms osas. Meil oli võrdlemisi selge kujutelm idüllilisest pereelust. Ükskõik kui imelised meie plaanid ka lapsekasvatamisel poleks, elul on paraku ka omad käigud. Ja vahest see polegi nii paha, kuna nii tekib meil võimalus märgata ka teisi valikuid, teha vigu ning nende läbi õppida ja areneda.
Üheks meie kindlaks veendumuseks oli, et väikelaps ei vaja ekraane ning plaanisime lükata nende tarbimist edasi nii kaua kui võimalik. Täitsime oma eesmärki umbes Henri 3-aastaseks saamiseni. Sisuliselt ei näinud ta ühtegi multikat enne seda ja kuna meil endal telerit ei ole, siis ekraani nägi ta vaid nii palju kui kuskil külas olles vahel harva televiisor mängis. Nende reeglite järgimine ei valmistanud meile mingit erilist väljakutset kuni hetkeni, mil meie perre sündis teine laps. Arabella sündis mõned kuud enne Henri 2-aastaseks saamist ning see hakkas nii mõndagi muutma meie elus. Naljatamisi ütlen ma ikka, et 1+1 ei võrdu 2, vähemalt meie pere puhul. Ikka päris suur vahe on, kas on üks või kaks last, eriti kui nende vanusevahe on võrdlemisi väike.
Henri oli sedasorti laps, kes 2-aastaselt jäi vaid kärus magama. Ma tõepoolest katsetasin erinevaid mitmetunniseid uinutamis maratone ka toas, mis enamasti aga lõppesid sellega, et ma ei suutnud hoopis iseenda silmi enam lahti hoida. See omakorda tähendas, et ostsime lõpuks kahe lapse käru ja kärutasin pool aastat iga päev 3-4h nendega ringi iga ilmaga kuni hetkeni mil mõistsin kui vastumeelseks kärusse minek ja kogu see trall Henri jaoks muutunud on. See oli hetk, mil otsustasin lahti lasta ühest oma tõekspidamisest, et laps peab magama lõunaund. Õnneks korvas ta vajaliku une õhtutundide arvelt, sest tema ööuni algas juba kella 19 kanti ja kestis hommikuni.
Teine lahti laskmine, ootustest iseendale kui lapsevanemale, oli juba märka valusam. Kui Henri oli umbes 3-aastane, siis mul ei olnud Arabella lõunaune ajaks enam võimalik Simot appi võtta, kuna tema isapuhkus oli läbi ja olin lastega päeval omapäi. Ma ei osanud Henrile leiutada peale multikate vaatamise mingit muud tegevust, mis teda piisavalt kauaks köidaks, et ma saaks Arabella magama panna. Ja ma tõesti üritasin muud moodi, kuid see ei olnud lihtsalt jätkusuutlik kui Henri mitmeid kordi magamistoa ukse vahelt sisse põikas just sel hetkel, kui Arabella oli peaaegu uinumas ja kogu trall Henrile tegevuse leidmise ja Arabella unne sättimisega algas otsast peale. Niisiis raske südamega tulid multikad ja lastesaated meie pere ellu. Paraku on aga nii, et kui juba oled ekraanile lapse ellu tee teinud, siis tuleb ette teisigi olukordi, kus on lihtsam anda lapsele ekraaniaega kui et tegeleda korraga mitme väljakutsega, mis hõlmab muuhulgas ka lapse väga nõudlikku tähelepanuvajaduse rahuldamist. Alati ei ole aga võimalik olla superkangelasest ema, sest elus on veel nii palju muud, mis vajab paraku ka tegelemist. Niisiis olen ma tänaseks teinud rahu ekraanidega laste elus. Väga olulisel kohal on minu jaoks siiski ekraani sisu valimine, et sellest siiski ka mingit kasu oleks. Kuna mingi hetk tajusime Simoga, et multikate ja lastesaadete vaatamine on nagu lumepall, mis veeredes aina suuremaks kasvab, siis oleme teadlikult oma mugavustsoonist välja roninud, et seada paika, millal ja kui kaua laps ekraaniaega saab. Võimalusel püüame ka ise kaasa rääkida ja arutleda nähtu ja kuuldu üle. (Kuna ekraanide teema on väga suur ja lai ning ei saa alahinnata selle teema olulisust, siis on peagi sellest tulemas ka eraldi postitus.)
Muuhulgas unistasime Simoga sellest, et meie lapsed oleksid kuni koolieani kodused. Mõelda vaid, milline idüll on lastega kodus olla, nendega päevad läbi mängida ja tegeleda. Teha igasuguseid arendavaid mänge, meisterdada ja õues ringi joosta. Tegelikkus oli aga selline, et kui Arabella oli 2-aastaseks saamas ja Henri üle 3 ning olime selleks hetkeks ligi kaks aastat maja ehitanud, mis tähendas, et Simo tegeles väga suure osa ajast maja ehitusega ja meil kummalgi ei olnud aega ei iseenda ega eriliselt ka teineteise jaoks, siis olime me Simoga mõlemad tegelikult läbi põlenud. Selles vanuses lapsed on lihtsalt nii erineva arengutaseme, vajaduste ja päevarütmiga, et iga päevaselt käib justkui võidujooks ajaga ning mitte keegi ei saa sellisel määral tähelepanu ja kohalolu kui ta tegelikult vajaks. Lisaks on Henri ja Arabella võrdlemisi erineva natuuriga ning teinekord on ikka paras tegu, et säilitada kodus harmooniline ja rahulik õhkkond. Õnneks nüüd juba on kõik lihtsam ja nende arengutase on ka märksa võrdsem.
Niisiis olles seisus, kus mõistsime, et vajame tugigruppi enda pere ümber, otsustasime lahti lasta sellest imeilusast harmoonilisest kuvandist lastega 24/7 koos olla. Külastasime Laitse kohalikku lasteaeda ja olime esimest hetkest täiesti võlutud. Avastasime enesele suureks üllatuseks imearmsa lasteaia, mis on ehitatud Laitse lossi vanasse puuviljaaeda. Sealne uus maja, suur ja tegevusterohke mänguplats, uudne lähenemine õpetamisele ja imearmas kollektiiv võitsid meie südamed ja otsus oli südamerahuga kohe tehtud. Õppides ka meie laste särasilmseid õpetajaid rohkem tundma, sai meie otsuse õigsus iga päevaga veelgi enam kinnitust. Ehkki Henril võttis lasteaia ja lõunase puhkeajaga kohanemine päris palju aega, siis nüüdseks ei kujutaks me keegi enam elu ilma lasteaiata ette. Sealne keskkond ja inimesed on meie pere elu olulisel määral toetanud ja ma julgen tunnistada, et olen kahtlemata ka palju parem ema kui meil on tugivõrgustik, mis annab mulle võimaluse tegeleda ka eneseteostusega. Ma suudan tänu sellele olla palju rohkem kohal laste jaoks ajal, mil nad kodus on. Nii põnev on vestelda, mida nad päeva jooksul tegid, õppisid ja kellega mängida said, mis neile meeldis või mis neile vahel ka muret teeb. Niisiis ootus number kolm olla lastega kodune ema kuni nende koolieani lendas meie pere õnneks vastu taevast. Ja siinkohal ma austan väga neid vanemaid, kes kodus olemist oma lastele elutervelt pakkuda suudavad!
Ja muidugi siis on tulnud lahti lasta veel igasugustest väiksematest ja suurematest ootustest ja tõekspidamistest, mida enne päriselt lapsevanemaks saamist pidasin täiesti iseenesest mõistetavaks ja reaalseks ka laste kõrvalt: suudan hoida kodu korras ja puhtana (isegi kui õpetan seda järjepidevalt ka lastele, teeb elutempo siiski omad lükked), teen iga päev värsket ja tervisliku sööki (tõepoolest on ka selliseid perioode, aga veel ei kvalifitseeru ma sellisele tasemele iga päev, kuid olen järjepidevalt sel teel), alati on kapis piisavalt puhtaid riideid (olen leppinud paratamatusega, et pesumasin ei suuda paraku siiski alati nõudlusele järgi jõuda), kraanikaussi ei jää kunagi vedelema musti nõusid (isegi nõudepesumasina olemas olul ei ole see tegelikult päriselt siiski võimalik), ma ei ärritu laste peale ja lahendan kõik olukorrad rahumeelselt ja tasakaalukalt (olgem ausad meie kõigi inimlikkusel on piirid ja emotsioonid on osa meie elust, pean oluliseks aga lastele selgitada olukordi ja alati tunnistada oma eksimusi, sest vastutus minu tunnete eest kuulub siiski mulle), lastel ei ole vaja mänguasju (no eks ta nii ongi mingis mõttes, aga samas lisaks nö päris asjadele ja loodusele on ikka ka nii palju maruägedaid asju ja vahendeid, millega toetada lapse arengut, äratada huvi erinevate valdkondade vastu ning mis panevad tihtilugu ka terve pere koos avastama ja mängima), igas olukorras piisab sellest kui laskuda lapse tasandile ja talle eakohaselt sõnadega olukorda selgitada (oleks see vaid nii, et seletad asja ilusti ära ja ongi kõik vinks vonks, aeg-ajalt tuleb siiski ka rakendada loomulikke tagajärgi, nt kui mingi asja pärast on lastel tüli majas ja nad lahendust ei leia, siis läheb tüliõun mõneks ajaks puhkama), ükskõik, kui kiire mul elus ka poleks, leian ma alati aega raamatute lugemiseks (ega ikka ei leia küll kui elu teinekord oma intensiivsusega üle tahab sõita, ükskõik kui suur soov ja huvi ka poleks). Lapsevanemaks olemine on mind nii palju kasvatanud ja õpetanud. Ennekõike just oma ootustest ja täiuslikkuse püüdlusest lahti laskma. Niisamuti aga ka märkama ja nautima elu pisiasju ning tundma rõõmu lihtsalt olemisest. Aina enam oskan näha igas inimeses seda miskit, mis just tema eriliseks teeb. Erinevus tõepoolest rikastab kogu maailma, kui vaid oskame märgata iga takistuse taga võimalust ning võtame igat väljakutset kui võimalust arenemiseks.
Mida ma üldse tahan selle ausa, avatud ja pisut ehk isegi haavatava ning väga isikliku looga jagada?! Ma tahan üles kutsuda lapsevanemaid üle vaatama oma ootusi, lootusi ja kujutelma nii iseenda, laste kui kogu pere elu suhtes. Oma põhimõtete, vaadete või ettekirjutuste muutmine ei ole häbiasi. Elu lihtsalt on päris tihti pisut teistsugune kui me oma peas ette oleme kujutanud või oodanud. Vahel aga on elul midagi palju enamat varuks kui meie oma kitsas ootuste ruumis loonud oleme. Kõige lihtsam on tegelikult siis kui ei olegi otseselt mingeid ootusi, on vaid suund ja hetkes elamise oskus. Kõige olulisem on märgata praegust hetke, kus omadega ollakse, milline sinu laps päriselt on, mis on meie pere vajadused praegusel hetkel. Muidugi tuleb hoida end ka kursil, sest segavaid faktoreid ja tähelepanu kõrvale juhtivaid tegureid on palju. Omast kogemusest olen aga mõistnud et pere raamid ei peaks olema jäigad ja kandilised, vaid vajadusel venima kui kumm, mis jätab ruumi muutustele, inimlikkusele, mõistmisele ja puhtale armastusele. Sealjuures on oluline aga säilitada teadlikkus ja leida see tasakaalupunkt, mis iga pere jaoks on erinev. Soovin, et me lapsevanematena julgeks rohkem avada enda piire ning märgata lapsi just sellistena nagu nad päriselt on sel moel, et nad võiksid kogeda oma lapsepõlve just nii värviliselt, põnevalt ja südamlikult kui on seda kujutanud Astrid Lindgren oma südantliigutavates lasteraamatutes.
Ilusat hetkes olemist ja ootuste vabaks laskmist!
Autor: Annamaria Venski
Tere ka Instagramis @annamaria.venski
PS. Nüüd ilmub Hingepesal ka uudiskiri, mis toob Sinuni need kõige kõigemad lood ja magusad eksklusiivsed pakkumised. Liitudes uudiskirjaga, saad Sinagi esimeste seas osa Hingepesa tegemistest.
Fotol Arabella avastamas Iloni Imedemaad.
